Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 39:21-29
Jumal taastab Iisraeli21Ja ma ilmutan oma au paganate keskel ning kõik paganad saavad näha minu kohut, mida ma mõistan, ja minu kätt, mille ma panen nende peale.
22Aga Iisraeli sugu saab tunda, et mina, Issand, olen nende Jumal, alates sellest päevast ja edaspidi.
23Ja paganad saavad teada, et Iisraeli sugu on vangi läinud omaenese süü pärast, sellepärast et nad olid minu vastu truuduseta ja et mina peitsin nende eest oma palge ning andsin nad nende vaenlaste kätte, nõnda et nad kõik langesid mõõga läbi.
24Mina talitasin nendega nende rüvedust ja üleastumist mööda ja peitsin nende eest oma palge.
25Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Nüüd pööran ma Jaakobi vangipõlve ja halastan kogu Iisraeli soo peale ning olen kiivas oma püha nime pärast.
26Ja nad peavad unustama oma teotuse ja kõik oma truudusetuse, mida nad on osutanud minu vastu, kui nad julgesti elavad oma maal ja ükski ei hirmuta neid.
27Kui ma toon nad tagasi rahvaste seast ja kogun nad nende vaenlaste maadest, siis ma ilmutan nende kaudu oma pühadust paljude paganate silme ees.
28Ja nad saavad tunda, et mina, Issand, olen nende Jumal, kes saatis nad vangi paganate juurde, aga kes kogub nad jälle nende oma maale ega jäta enam ühtegi neist sinna.
29Ma ei peida enam oma palet nende eest, sest ma valan oma Vaimu Iisraeli soo peale, ütleb Issand Jumal."
Tundub, et inimesele on kuidagi omane, et iga põlvkond peab läbi tegema teatud katsumused. See kehtib ka vaimulikus elus. Mingite aegade tagant unustatakse valvsus teatud eksimuste suhtes. Kerkivad taas esile mingid kiusatused, eksitused, ja inimesed, kes on küll kuulnud, et kunagi on midagi sarnast olnud, lähevad kaasa ja võivad muuta midagi väga halvas suunas ja välja kutsuda Jumala viha.
Prohvet Hesekiel räägib siin taas sellest, et Jumal pöörab ühel hetkel oma rahva pealt viha ära. Paistab, et Iisraeli rahvale oli õige mitmel korral nii sündinud ja pidi ka edaspidi sündima. Mingitel aegadel, võibolla ka meie ajal, on asjad, asjaolud, traditsioonid või ka juhtumised, millega minnakse kaasa justkui iseenesest, ja alles mõne aja järel selgub, et on vaja suunda muuta, on vaja taas Jumala armu, on vaja taas Jumala kinnitust ja uut algust. Ja vaimulikus kontekstis ei pea me tõepoolest mitte rääkima ainult üksikisiku elus uutest algustest või vaimulikust uuenemisest, pöördumisest, pühitsusest, tagasijõudmisest või kuidas keegi seda näeb, vaid vahel me peame rääkima sellest ka koguduslikus mõistes. Võibolla vahel peame sellest rääkima ka kui kogu ristirahva taas Jumalale lähenemisest.
Tahan soovida sulle, et meie oskaksime tähele panna, kui meie oleme kui Jumala rahvas usaldanud midagi, mis usaldust ei vääri, või millegagi kaasa läinud või lasknud millelgi sündida, mis pole ehk Jumalale meelepärane, et me võiksime kogeda taas Jumala valgust, Jumala kinnitust ka sellistes küsimustes.
Selle kommentaari autor: Andres Jõgar