Aga Luukas alustab ülestõusmise hommiku lugu jutustusega armastusest, nõutusest ja murest. Pühapäeva hommikul, nädala esimesel päeval, hommikul, veel enne koitu lähevad naised hauale. Nad tulevad esimesel võimalusel Jeesuse haua juurde, sest nad tahavad enda poolt teha selle, mida need, kes kogu südamest on hoolinud, saavad teha Jeesuse tapetud ihule. Küllap paljud meist aimavad, milliste tunnetega lähevad need naised sinna hauale. On veel pime, päike pole veel tõusnud. Pimedust on küllap täis ka nende naiste hinged. Miks ometi nad tapsid tema, kes tegi vaid head, tema, kes hoolis, kes armastas inimesi patu pilkasest pimedusest elusse, miks ta lasi ennast kinni võtta, miks ta ei kaitsnud ennast, ei öelnud süüdistajatele, et need valetavad, miks ta vaikis ja lasi end tappa. Vastamata küsimused, lõputu valu. Kas sellised haavad veel paranevad? Kas sellisesse pimedasse hinge veel jõuab kunagi valgust? Küllap meiegi oleme läinud lõputu kurbusega hinges kellegi hauale, selleks et teha, mida veel oskame teha, et osutada austust, väljendada armastust, asetada lilled, korrastada haud. Mida muud saaksimegi veel teha?
Naised lähevad hauale. Ühe mineja nime mainivad kõik neli evangelisti – Maarja Magdaleena. See on naine, kellest Jeesus kord seitse kurja vaimu oli välja ajanud. Naine, kellele Jeesus oli kinkinud uue, imelise elu, kelle tema oli välja toonud pilkasest pimedusest valgusesse. Maarja oli järginud Jeesust kuni ristini. Selle elu, mille Jeesus oma tervendava väe läbi oli temale kinkinud, annab see naine tervenisti Jeesusele tagasi. Ta ei luba midagi, ta ei tõota, nagu Peetrus Jeesusele suuri tõotusi. Ta lihtsalt teeb, ta lihtsalt on. Ta teenib lõpuni, armastab lõpuni, hoolib lõpuni. Kui suur võib nüüd varahommikul hauale minnes olla Maarja Magdaleena valu.
Teine naistest on Johannese ja Jaakobuse ema, samuti Maarja, naine, kelle mõlemad pojad kuulusid Jeesuse kolme lähima jüngri hulka, ja kelle üks poegadest enda kohta taas ja taas väidab “jünger, keda Jeesus armastab”. Ka tema oli Jeesusega koos läinud alates Galileast ristini. Aga tema oli ka see, kes oli oma poegadele Jeesuselt palunud kohti Jeesuse paremal ja vasemal käel tema kuningriigis. Kas taipab see ema nüüd, mida ta oli oma poegadele palunud? Ema palumas poegadele surma, nii valusat surma. Kas see on väga harukordne? Kui palju on ka Eestimaal neid emasid, kes oma lapsi Jumalast pigem eemale juhivad arvates, et see on lastele parim. Jeesus on surnud. Mis saab nüüd Maarja poegadest? Purunenud lootused, aga jäänud on armastus Jeesuse vastu, ja juba enne koitu, esimesel võimalusel ruttavad naised Jeesuse hauale, et teha veel seda, mida saavad elavad teha neile, oma surnutele, keda nad on armastanud. Aga nad ei leia hauast Jeesuse ihu. Nad kuulevad kahe kummalise mehe suust võimsat sõnumit: “Miks otsite te elavat surnute juurest? Teda ei ole siin. Ta on üles äratatud.”
Sajad miljonid üle terve maailma on täna ruttamas kirikuteedel, usu ja lootuse, ja rõõmu imelistel teedel. Öö on möödumas ja uus päev on koitmas. Päev, mille valguses mõistetakse kohus kurjuse üle, päev, mille valgus kaotab viimasegi pimeduse. Ja kõik sõltub nüüd sellest, kui palju on meis usku sellesse sõnumisse, et Kristus on üles tõusnud. Nii palju, kui meis on seda usku, nii palju on meis tõelist ja täiuslikku elu, ja armastust. Sest Kristus on tulnud, ta on surnud meie eest, ta on surnud meie eest ja üles äratatud surmast selleks, et meil oleks küllalt elu, selleks, et me liiguksime täiuslikkuse poole.
Issand Jeesus Kristus on öelnud: “Mina elan ja teiegi peate elama.”
Issand Jumal, valguse Isa, kelle juures pole muutust ega varjutuse varju. On imeline ärgata sellesse päeva, mis kõneleb sinu võitmatust väest ja lõpmatust armastusest, on imeline näha, kuidas päike sulatab jää ja paneb elama looduse, aga veel imelisem on teada, et sina, Issand, oled võtnud surmalt tema väe.
Issanda päev on käes. Päästeallikas on voolamas meile kõigile. Sina, surma võitja, oled pühas ristimises liitnud meid enesega. Aita meil muutuda enam ja enam sinunäolisemaks, ja et oskaksime kogu südamest rõõmustada sellest, et Kristus on üles tõusnud. Aita, et me igal päeval sureme patule ja seeläbi koos Kristusega saame elada ülestõusmise rõõmus. Aita, et iga pühapäev saaks meile pühaks päevaks ja sinu ülestõusmise ime voolaks kui lõppematu rõõmu allikas meie hingedes.