Jällegi on taevas nõupidamine, tõenäoliselt esimene peale Iiobit tabanud õnnetust. Saatan püüab sellest nagu mööda minna. Aga Jumal ei lähe mööda, vaid küsib Iiobi kohta öeldes: “Veelgi ta peab kinni oma vagadusest, kuigi sa kihutasid mind tema vastu ilma põhjuseta teda hävitama.” Jumal ütleb: “Iiobis võin ma veelgi kindlam olla.” Saatan: “Sa oled eksinud.” Kui nüüd saatan väitis, et Iiob on ilma põhjuseta vaga, siis nüüd on ta ise ilma põhjuseta kurja teinud. Ja saatan jonnib edasi ja ütleb: “Nahk naha vastu.” Ta paneb ette, et Jumal ise sirutaks oma käe ja puudutaks Iiobi luud ja liha. Näeme, et Jumal vaikides loobub sellest ettepanekust, aga võtab vastu selle, et annab saatanale meelevalla Iiobit vaenata, aga ühe piiranguga – Iiobi elu ei tohi ta võtta. Siis tulebki Iiobile teine usuproov.
Viies pilt selles muutuvas loos on maa peal. Kui esimeses kiusatuses oli saatan tagaplaanil, siis tuleb ja lööb ta oma käega Iiobit. Tavaline haiguse kulg oleks olnud teine. Aga nüüd on Iiob ühe hetkega jalatallast pealaeni haigusega löödud. See on nagu paralleel esimese usuproovi ulatusega. Kõik korraga, nii ka siin. Mis haigus see võis olla? Tõenäoliselt lepra tuberculosa. Tavaliselt inimene hukkus selle järel. Vaid esimeses faasis on see tänapäeval ravitav. Siin ilmneb pidev sügelemine, lõhkevad paised, eritub mäda, lehk, raske on õhku ahmida, hirmu-uned, silmad jooksevad vett, kaob nägemisvõime. Nii on pilt haigusega löödud Iiobist hirmus. Ta istub toas ja kaabib oma sügelevaid haavu. See oli leina- ja meeleparanduskomme – istuda toas. Kuid sellega ei lõppenud Iiobi kiusatused, kuigi saatan hetkeks lülitub välja. Nüüd me näeme Iiobi naist. Tema jaoks on olukord täiesti lootusetu. Ta ütleb: “Nea Jumalat, et sa selle järel peatselt sureks ja võiksid olla oma piinadest vaba.” Meeleheitel naine ei oska oma mehele muud öelda. Kuid Iiob on vastupidav ka selles ohtlikus kiusatuses. Ta tõrjub naise etteheite. Ta ei ütle ka, et naine oleks rumal, vaid tookord on ta rääkinud, nagu rumalad naised räägivad. Väga tagasihoidlik ja vaga formuleering. Iiob on ka siin ikka veel vaga.
Nüüd tuleb uus pilt. Sellega juhatatakse meid juba raamatu proloogist poeesia suunas. Tulevad kolm Iiobi sõpra, kes on kuulnud tema õnnetusest. Nad kogunevad, et minna ühiselt Iiobit trööstima. See on nii loomulik, et kannatajal on lootus saada troosti oma ümbruskonnast. Hiljem selgub aga, et sõprade kiiduväärt kava ebaõnnestub ja nad osutuvad koguni Iiobi vastasteks. Kolm kauget sõpra – teemanlane Eliifas, suhiid Bildad ja naamanlane Soofar. Piibliuurijad arvavad, et siin viidatakse mitmele kaugele ilmakaarele, küll lõunasse, itta ja põhja. Nad tulevad kaugelt, oma kauge ja parima tarkusega. Kui sõbrad tulevad, leiavad nad Iiobi täiesti muutununa. Kui nad viimaks ära tunnevad, et see ongi Iiob, siis nad nutavad. Nemadki täidavad tavalised leinakombed, rebivad lõhki oma kuued, riputavad tuhka pea peale, ja istuvad nii leinas ja kaevates seitse päeva ja seitse ööd. See on nagu seitsmes päev, kui olukord lahvatab. See on nagu valu ja kannatuse kõrgpunkt, lõpp ja pöördepunkt. Siis Iiob hakkab kõnelema. Saamatud sõbrad on aidanud kaasa, et ta kannatus on katkenud. Nad ei saanud sõnagi suust. Ükski kogemus pole raskem kui see, et kannataja ei leia troosti, millega ta võiks arvestada.