Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 3
Iiob neab oma sündimist1Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.
2Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
3"Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: "Poeglaps on eostunud!"
4Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!
5Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!
6See öö - võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!
7Vaata, see öö jäägu viljatuks, ärgu olgu tal hõiskamist!
8Vandugu teda päevaneedjad, kes on valmis Leviatanit äratama!
9Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,
10sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest.
11Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?
12Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?
13Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus
14koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile hauamärgid,
15või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga.
16Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
17Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,
18seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält.
19Seal on pisike ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast.
20Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
21kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust,
22kes hõiskavad juubeldades ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?
23Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?
24Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu kaebed voolavad nagu vesi.
25Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.
26Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus."
Mulle meeldib vaadata filme laia ekraaniga televiisorist ja nautida heli, mis tuleb igast suunast. See viib mind paremini sündmuste keskele. Iiobi jaoks oli aga “laiekraanfilm” midagi, mida ta ei tohtinud näha. Ta ei olnud tuttav kogu stsenaariumiga – eriti stseenidega, milles Jumal lubas saatanal ta proovile panna. Pole ime, et Iiob hakkas mõtisklema nende seletamatute hädade üle, mis teda tabasid. Ümbritsetuna kolmest sõbrast hakkas Iiob needma päeva, mil ta sündis (s 1).
Meie ühiskonnas on juurdunud komme otsida süüdlasi. Süüdlase leidmine maandab meie viha ja pehmendab raevu, suunab mõtteid ja tõotab lahendusi. Vajadus süüdistada on nii suur, et inimesed võivad kogu oma elu kulutada mingi süüdlase otsimisele.
Iiobil ei olnud kedagi süüditada. Juba eespool nägime, kuidas ta loobus Jumala needmisest. Selle asemel pöördus ta sissepoole ja asus tegelema enesehävitusega. “Miks ma sündisin? Mis mõte on minu elul? küsib ta (s 11). Tunduvad need küsimused tuttavad? Tundub, et paljud küsivad samuti tänagi. Paljud otsivad keset rahutust ja torme elu mõtet ja lootust (s 26).