Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ef 2:1-10
Jumala elustavast armust1Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes,
2milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas;
3kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki.
4Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud,
5kuigi me olime surnud üleastumistes - armu läbi te olete päästetud! -,
6ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses,
7et näidata tulevastel aegadel oma armu võrratut rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses.
8Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -,
9mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.
10Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.
Tänases maailmas pole kohta kaotajatele, kel ühel või teisel põhjusel ei õnnestu edu saavutada. Meil on kerge alateadlikult omandada niisugune hoiak ja tunda siis uhkust oma saavutuste üle. Kuid Pauluse väärtussüsteem on sellest väga erinev. Tema järgi ei ole meil millegagi kiidelda. Salmides 1-3 võtab ta kokku meie olukorra enne Kristuse tundmaõppimist. Kaugel sellest, et olla võitjad – me oleme vaimselt surnud (s 1), sõnakuulmatutena Temale (Jumalale) ihuna1, vangistatud ahvatleva maailma orjastavate nõudmiste, meie patuse loomuse ja lõksu meelitava kiusaja poolt (s 2,3). Me ei ole endale muidugi nii vaadanud, kuid see on vaimne reaalsus.
Milline kontrast sellele on aga salmides 4-10! Nagu neid, kes on ühendatud Kristusesse usu kaudu, tegi Jumal meid elavaks (s 5), tõstis meid üles ja pani meid istuma koos oma Pojaga taevasesse kuningriiki (s 6). Teiste sõnadega, meil on nüüd Kristuse privilegeeritud positsioon, elame nagu endised narkosõltlased Buckinghami palees. Kõik need taeva ressursid on potentsiaalselt meile kättesaadavad.
Mida sa oma elus igatsed? Abielu? Eksootilist puhkust? Uut autot? Pensionit? Lapselapsi? Kuidas oleks aga “Tema armu võrratu rikkuse” (s 7) pideva kogemisega? Kujutle vaid, et Jumal mõtleb lõputult välja uusi viise, kuidas olla lahke meie vastu, lihtsalt sellepärast, et me kuulume Kristusele! Mistahes katsumustest me ka läbi läheme, peaks selline ootus meid kindlasti rõõmustama!
Sõna, mis selle kõik kokku võtab, on “arm” (s 5,7,8). Jumal on teinud juba kõik vajaliku, meil ei ole midagi vaja teha. Isegi head teod, mida meil on eesõigus teha, on osa Jumala armastavast plaanist meie suhtes (s 10) – niisiis suunab ja varustab ta meid neid tegema Tema auks.
Lord, let my shame go where it doth deserve.
And know you not, says Love, who bore the blame?
My dear, then I will serve.
You must sit down, says Love, and taste my meat.
So I did sit and eat.2
(Issand, saada mu häbi kohta, mida ta väärib.
Aga kas sa ei tea, ütleb Armastus, kes hävitab hukkamõistu?
Mu kallis, siis ma olen su teenistuses.
Istu, ütleb Armastus, ja maitse mu liha.
Niisiis ma istusin ja sõin.)
1 John Stott, The Message of Ephesians
2 George Herbert, 1593-1633, Love bade me welcome
Selle kommentaari autor: Andrew Clark