Elame maailmas, mis on fraktsioonideks jaotatud. Kas need on palestiinlased ja juudid Lähis-Idas, hindud ja moslemid Lõuna-Aasias, protestandid ja katoliiklased Põhja-Iirimaal – me näeme kõikjal ajast ja arust eelarvamuste hävitavat jõudu. Pauluse jaoks oli jagunemine juutideks ja paganateks igavene reaalsus, seda sümboliseerisid ka märgid Jeruusalemma templil, mis tõotasid surma igale paganale, kes julges siseneda.
Pauluse jaoks oli paganate olukord tõepoolest troostitu: neil ei olnud “lootust ega Jumalat siin maailmas” (s 12). Aga nüüd, Kristuses tuuakse need “kaugelolijad” (Js 57:19; Ap 2:39;22:21) Jumala juurde – ja juudid peavad Jumalale lähenema samal viisil. Nad ei saa enam kiidelda Seaduse järgimisega, ka juudid peavad tulema Jumala juurde alandlikult, toetudes Messia ristisurmale nende eest. Niisiis rahu ja tervenemine peavad lepitama vaenlasi läbi kolmainu Jumala päästva töö (s 15-18).
Efesose kirja järgi on see lepitusplaan esimene samm Jumala suuremast plaanist, mille järgi Kristus peab saama kõikide asjade peaks. Ja sellisena esitab see meile, kes me oleme silmitsi vaenu ja vihkamisega tänapäeva kultuurides, suure väljakutse. Eile rääkis sõber mulle kokkupõrkest kurdide ja türklaste vahel Londoni põhjaosas, kus ta töötab. Millised vaenujalal rühmitused (varjatud või avalikud) on sinu elukohas? Mida on öelda sõnumil Jumala lepitavast armastusest Kristuses neile vaenupooltele? Ja mida see meilt võtab, kui peame neid, kes on teiselpool tara (vrd Iisrael tänapäeval!), sõpradeks, mitte võõrasteks?
Jumal on ehitamas hoonet, kus elada – ei kellegi muu kui Püha Vaimu abil (s 21,22). Aga Vaim on tundlik nagu tuvi (Mt 10:16). Ta igatseb, et me võtaksime üksteist innukalt vastu – isegi kui need inimesed, keda kohtame, on meist väga erinevad.