Esimene on leviitide preestriamet, mis pärineb esimesest ülempreestrist Aaronist, teine on hoopis midagi uut, mida siin nimetatakse preestriametiks Melkisedeki korra järele.

Leviitide preestriamet oli hästi tuttav kõikidele juutidele. See pärines juba Moosese ajast. Tol ajal Mooses oli rahva juht ja ühtlasi prohvet, kes kuulis kõnet Jumala suust ja andis selle rahvale edasi, aga Aaron oli rahva ja Jumala vahendaja preestriametis. Ja preestrina oli tema põhiülesandeks rahva lepitamine Jumalaga. See tähendab lihtsalt seda, et kui keegi inimene oli eksinud, oli patustanud, siis pidi ta võtma ohvri, tulema sellega preestri juurde ja preester toimetas tema eest lepitust. Iga juut oli seda teinud palju kordi oma elu jooksul ja see oli kõikidele väga tuttav. Kogu selle vahenduse reeglid olid Jumala poolt seaduses täpselt ja rangelt paika pandud. Aga tänane sõna ütleb meile, et kogu see süsteem oli ebatäiuslik. Salm 18 ütleb, et tegelikult oli see nõder ja kasutu. See süsteem ei suutnud tegelikult täita oma eesmärki, nimelt teha inimesi täiuslikuks. Seega on tegemist puuduliku asjaga ja mitte sellepärast puuduliku, et Jumala seadused oleksid ebatäiuslikud, vaid sellepärast, et inimene nende täitajana on ebatäiuslik. Seadus lihtsalt ei küündi täitma seda eesmäeki, milleks on ta seatud, ta ei suutnud tegelikult viia inimesi Jumala ligi. Aga et inimesed jõuaksid Jumala ligi, et neil oleks Jumalaga osadus, see on olnud Jumala tõeline eesmärk kõikidel aegadel. Ja vähemast meile tegelikult ei aita. Mis meie, inimesed, teeme, kui mingi abinõu on küündimatu? Tavaliselt pannakse see abinõu kõrvale ja otsitakse teist, paremat abinõu. Nii on siinkohal teinud ka Jumal ja Jumal on asja parandamiseks kehtestanud teise preestriameti ja seda ametit või selle ameti sümbolit kannabki nüüd Melkisedek. Seda ütles eespool juba salm 3, et Melkisedek on küll tavaline inimene nii nagu kõik inimesed, aga samas, kui lähtuda Vanast Testamendist, siis Melkisedeki kohta ei leia me  mingit suguvõsa nimekirja, me ei leia, kellest on ta sündinud, kes on tema vanemad ja kes on temast omakorda sümdinud. Ja see tähednab juudi jaoks, et ta on eikeegi, ta tuleb kusagilt tundmatusest ja ei tea, kuidas temasse suhtuda. See on juudi mõtlemise eripära. Kui juut tahab teada, kes keegi on, siis uurib ta, kellest on ta sündinud, kelle poeg ta on. Melkisedekist rääkides ütleb salm 3, et ta on isatu, ematu, suguvõsatu, kellel pole päevade algust ega eluotsa, nii nagu me leiaksime, kui hakkaksime lugema kasvõi Ajaraamatuid. Kõikide kuningate kohta on öeldud kõik need andmed, Melkisedeki kohta mitte. Ja sellepärast sobib ta hästi võrdluseks meie Issanda Jeesuse Kristusega. Ta sobib võrdluseks selle poolest, et ka Jeesus Kristus ei ole tulnud üldse leviitide preestriameti liini pidi, vaid hoopis Juuda suguharust, kellele Mooses poole preestriametist midagi rääkinud. Nii oli siin öeldud. Üks tähtis asi on veel öeldud salmis 12. Preestriameti muutmisega sünnib paratamatult ka seaduse muutmine. Ja salm 18 täiendab seda, et varasem käsk tühistatakse, sest see oli nõder ja kasutu. Kas see tähendaks nüüd, et vabadus tähendab vabadust käsust, kui Jumala tahtest üldse? Ei sugugi. Vaid see tähendab lihtsalt, et lihaliku käsu ja küündimatu seaduse sätete asemele tuleb vaimulik käsk, hävimatu elu vägi. Just nii oli seda nimetatud salmis 16. Hävimatu elu väge mööda on saanud meie ülempreestriks meie Issand Jeesus Kristus, kelle eelkujutusena siin kasutatakse Melkisedeki kuju. Jeesuse preestriamet tuleb mitte ainult sellisena, mis katab patud kinni, vaid see toob ka uue elu. Selles ongi põhiline vahe leviitide preestrameti ja Jeesuse preesatrimaeti vahel. Tegelikult on vahe nii sama suur nagu üldse inimliku ja jumaliku vahel, maise ja taevase vahel. Leviitide preestriamet võis midagi ette võtta pattude kinnikatmiseks, kasutades selleks loomade verd. Jeesus Kristus tuleb oma preestriametiga, hävimatu elu väge mööda, ja toob kaasa uue elu.