Samas on ta veendunud, et Jumalal on tema jaoks aega, ta tahab omalt poolt teha kõik, et valmistuda kõnelemiseks Jumalaga päeva alguses (s 4). Püha laulik nimetab terve rea takistusi, mis teevad väga raskeks ja isegi võimatuks Jumalaga suhtlemise (s 5-7). Laulik räägib siin Jumala pühadusest, mille tõttu Jumal ei saa sallida pattu ega kurjust ega õelust. Kuidas on siis patusel inimesel võimalik Jumala kuuldekaugusesse jõuda? See on võimalik meeleparanduse ja pattudest loobumise kaudu.
Taavet vastandab ennast nendele, kes elavad jumalakartmatult (s 8).
Palvetaja kardab kukkuda, libiseda, ennast vigastada ja õigelt teelt kõrvale sattuda. Sellepärast ta palub Jumala juhtimist.
Järgnevalt iseloomustab laulik oma vihamehi (s 10). Ta räägib inimestest, kelle sõnad ei ole usaldusväärsed. Ei ole kunagi kindel, mida nad räägivad. Nende süda plaanib ja haub halba ja seetõttu öeldakse, et nende keel on libe. Näiliselt on kõik otsekui korras, aga tegelikult nad sepitsevad halba oma kaasinimese suhtes (s 11). Laulik palvetab Jumala tegutsemise, sekkumise pärast. Ehkki palvetaja annab nõu Jumalale, kuidas tema vihameestega toimida, ei ole Jumal selle nõuga kuidagi seotud või piiratud. Vaatamata kättemaksumotiivile selles palves on oluline, et palvetaja toob selle otse Jumala ette ega püüa muus osas Jumalat aidata selle palve elluviimises. Siin on midagi ka uue seaduse usklikele, kristlastele.
Laulu lõpusalmid 12 ja 13 on kiitus ja tänu Jumalale.
Vaatamata vihameeste sepitsustele ja jumalakartmatusele tasub taotleda turvalisust ja kindlust osadusest Jumalaga. See on püha lauliku ja mitte ainult tema suure rõõmu põhjus. Jumala lähedus teeb meid kõiki rõõmsaks. See paneb meid hõiskama, sest Jumal kaitseb neid, kes Tema juures otsivad pelgupaika. Jumala nime saab armastada. Tegu ei ole siis mitte mingisuguse kauge suhtega, vaid laulik kutsub kõiki neid, kes armastavad Jumalat rõõmu tundma Temas, Tema palge ees.