Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 12:18-29
Hoiatus tõrkumise eest18Teie ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei sünguse, ei pimeduse, ei raju,
19ei pasunahääle ega niisuguse kõne kõla juurde, mille kuuljad palusid, et sellele ei lisataks ühtegi sõna;
20sest nad ei suutnud kanda seda korraldust: "Kui ka loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!";
21ja see vaatepilt oli nii õudne, et Mooses ütles: "Ma olen kabuhirmus ja värisen!" -
22vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde,
23esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde,
24ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest.
25Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist.
26Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: "Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!"
27Sõnad "veel kord" näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud.
28Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega;
29sest meie Jumal on neelav tuli!
Jumal on aukartust äratav neis salmides. Heebrea kirja autor kasutab looduse majesteetlikkust, et näidata Jumala suurust. Kui ka maa peaks kõikuma, peame ikka Jumalat teenima allaheitlikkuse ja aukartusega (s 26-28). Need kujutluspildid põlevatest mägedest, inglitest, maailma lõpust meenutavad meile, et me ei saa Jumalat raamidesse suruda. Jumalat ei saa taltsutada, ja kuigi oleme Jumala nägu Jeesuses Kristuses näinud, kõik meie ideed selle kohta, mida Jumal ütleb ja mõtleb, kahvatuvad, kui Jumal end tegelikkuses ilmutab. T.S. Eliot kirjutas, et inimesed ei talu liiga palju tõelisust, ja on paradoks, et see aukartust äratav ja kõikehõlmav Jumal on ka nii rahu ja turvalisust pakkuv. See Jumal vaigistab meid, lõpetab meie kolkavaidlused ja kutsub meid väljaspoole meid asuvasse rahu ja õigluse maailma. See hirmuäratav Jumal on ka kirjeldamatult armuline, ja see Jumala arm esitab meile vastupandamatu väljakutse elada, armastada ja andestada kuni meie elupäevade lõpuni.
Selle kommentaari autor: Lucy Winkett