Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 13:1-6
Lõpumanitsusi1Vennaarmastus jäägu kindlaks!
2Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.
3Pidage meeles vange, nagu te oleksite kaasvangid, ja kurja kannatajaid, sest ka teie olete alles maises ihus.
4Kõikide juures olgu abielu au sees ja abieluvoodi rüvetamata, sest Jumal nuhtleb hoorajaid ja abielurikkujaid!
5Teie eluviis olgu rahaahnuseta; jääge rahule sellega, mis teil on, sest tema on öelnud: "Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!"
6Nii võime julgesti öelda:
"Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?"
Jeesus Kristus on seesama igavesti (s 8), kuid meie kõik oleme üksteisest erinevad. Külalislahkus ei tähenda tingimata võõraste kostitamist (s 2), kuigi vahel võib see just seda tähendada. Külalislahkust saab praktiseerida ka pilgu, sõna, žestiga, mis näitab sõbralikku suhtumist kellessegi, kes on erinev. Elame ühiskonnas, mis väärtustab valikuvabadust, vabadust valida sõpru, kaaslasi, elu- ja töökohta. Suhtleme peamiselt inimestega, kellel on meiega sarnased huvid ja kogemused, kelle olukord on meie omaga sarnane. See kirjakoht kutsub meid üles märkama ka teistsuguse elukogemusega inimesi (s 3). Sotsiaalsed erinevused on tegelikkus, kui sa ei ole olnud vanglas, ära põlga neid, kes on. Hoolimata on perekonnaseisust pea abielu pühaks (s 4), neile, kes on abielus, esitatakse kõrgeid nõudmisi. Ka inimeste materiaalne olukord on erinev - me peame olema vabad rahaarmastusest (s 5). See kõik on seotud külalislahkusega: me ei saa küll neid erinevusi märkamata jätta, kuid need ei tohiks meid üksteisest eraldada.
Selle kommentaari autor: Lucy Winkett