Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 13:18-25
Lõpumanitsusi18Palvetage meie eest! Me oleme veendunud, et meie südametunnistus on puhas, ja me tahame kõiges käituda hästi.
19Aga veel enam ma palun seda teha selleks, et mind antaks teile rutem tagasi.
20Aga rahu Jumal, kes igavese lepingu verega on surnuist üles toonud lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse,
21valmistagu teid kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi, kellele olgu kirkus igavesti! Aamen.22Vennad, ma kutsun teid üles, võtke heaks see julgustussõna! Ma olen teile ju lühidalt kirjutanud.
23Teadke, et meie vend Timoteos on lastud vabaks. Temaga koos, kui ta tuleb peatselt, saan minagi teid näha.
24Tervitage kõiki oma juhatajaid ja kõiki pühasid! Teid tervitavad vennad Itaaliast.
25Arm olgu teie kõikidega!
See luuletus kirjutati kohe pärast seda, kui 1939-45 sõda oli Euroopas lõppenud.
Parim meri tuleb veel ületada.
Parim laps tuleb veel sünnitada.
Parimad päevad tuleb veel elada.
Ja parim sõna, mis ma tahan Sulle öelda,
on see, mida ma pole veel öelnud.” (Nasim Hikmet)
Heebrea kiri lõpeb samasuguse lootuseväljendusega: maagilise sõnastusega palvega, mida kristlik kirik üle maailma kasutab lihavõtteõnnistusena (s 20,21).
Mitu korda päevas soovime üksteisele “head aega” või “jumalaga”. Me elame nagu kristlased teadmisega, et parim on veel tulemas – nii inimühiskonnas kui ka tulevases maailmas. Ameerika teoloog Walter Wink on kirjutanud, et “Lootus kujutleb tulevikku ja siis käitub, nagu see tulevik oleks vastupandamatu.” Heebrea kiri julgustab meid elama ja armastama ja andestama pidevalt koos selle lootuse ja usuga.
Selle kommentaari autor: Richard Wilbur