Usk – see on kui võti taevasse. Meie võtmekimpudes on mitmesuguseid võtmeid. Iga võtmega saab sisse ainult ühest kindlast uksest. Taevasse pääseb Jeesusesse Kristusesse uskudes (s 22).
Paljusid lihtsaid asju on väga raske omandada. Sageli on inimesel loomu poolest kergem keerulist teed mööda asja tuumani jõuda. Paulus teatab, et Jumalal oli selge otsus, kuidas patused inimesed saavad päästetud (s 25). Ei saa minna väärasid teid kaudu ja saavutada head tulemust. Isiklikud head teod ei ole piisavaks põhjuseks, et võiksime saavutada igavese elu. Ja see on igale inimesele peatumise põhjus.
Paulus jätkab veel jõulisemalt ega anna mingit võimalust iseenese tegude kaudu pääseda, et kellelegi ei jääks eksiarvamust, nagu saaks ta oma tegude üle kiidelda. Päästmine on täielik arm.
Paganarahvastel ei oleks ilmselt mingit lootust taevariiki pääseda, kui Jumal ei oleks leidnud lahendust, mis toimib ühtviisi kõigile, Seaduse omamisest sõltumata. Jumal ei jätnud midagi juhuse hooleks. Ta on selgelt väljendanud osapoolte tegevuse. Jumal saatis oma Pojas lunastuse, inimesele jääb uskuda Jumala Pojasse.
Paulus teatab võidurõõmsalt selle evangeeliumi sõnumi universaalsust (s 30) – see kuulub igale inimesele, sõltumata tema soost, nahavärvist või rassist.
Ja selle kaudu tuleb Vanas Testamendis esinev Seadus inimese elu praktikasse Uue Testamendi ajal.