Rm 5:1-11

Reede, 13. Jaanuar 2006

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 5:1-11

Kristus on meid lepitanud Jumalaga
¹Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi,
²kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele.
³Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse,
⁴kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse.
⁵Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.
⁶Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid.
⁷Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra.
⁸Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.
⁹Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu viha eest nüüd, kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks.
¹⁰Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud.
¹¹Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse.

“Liiga hea, et olla tõsi”, ütleks skeptik. <br>“On osadel aga kerge, usu vaid, muud poleks nagu vajagi,” püüaks kibestunu Jumala sõnu tühjaks teha. <br>“Tõde või vale, kerge või raske, mis tähtsust sellel on? Rahu tahaks…” kaebleks kõhkleja.

Ometi on see tõsi – meil võib olla rahu Jumalaga, rahu enestes.
5. ptk juhatab meid Jumalalt pärineva rahu aluste juurde. See võimalus tundub nii suur, et on oht ta arusaamatuses tagasi lükata.
Inimestena vaatame liialt eneste peale. “Kuidas minul võiks olla rahu, aimust Jumala mõtetest, olen ma ju selline nagu olen,” keeldub mõte nõustumast. Aga miks me kahtleme? Kas iseenda väärtuse või väärikuse pärast? Loe salmi 6 ja mõtle: on meie endi teod meile lunastuse toonud?
Kirjakoht ei keskendu meie tegudele, vaid Jumala armule. Jumala arm vahendub Jeesuse Kristuse kaudu (s 1-2). Tema toob esile meie õigsuse, mida meis enestes ei ole (s 8-9). Jeesus annab meile võimaluse olla Jumala armus. “Kuidas ma seda armu näha saaksin?” kipuvad enesekesksed inimesed pärima.
“Aga millest sa kiitled?” võiks vastu küsida. Paulus õpetab Rooma kirjas kiitlemisest palju. Ta õhutab ja julgustab meid olema kiituses püsivad, julged, lootusrikkad (s 3-4). Kiituses ei ole minakesksusel kohta. Nähes oma elu keskpunktis ikka ainult ennast, oleme põlastanud Jumala armu. Meie ühendus Jumalaga tugevneb, kui õpime usaldama armu. Jeesuse tegusid uskudes võime tagasi saada oma ühenduse Loojaga.

Meie usk ei toetu meile endile. Meie usule annab aluse Jumala armastuses teostunud Jeesuse lunastus.

Selle kommentaari autor: Külli Remsu

Vaata Piiblivõtme arhiivi

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia