Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 7:17-34
Stefanose kõne17Kui nüüd lähenes selle tõotuse aeg, mille Jumal Aabrahamile oli andnud, kosus rahvas ja kasvas Egiptuses,
18kuni tõusis teine kuningas, kes Joosepist midagi ei teadnud.
19See tarvitas kavalust meie soo kallal ja tegi kurja meie isadele, nõudes, et nende imikud heidetaks ära, nii et need ei jääks ellu.
20Sel ajal sündis Mooses ja ta meeldis Jumalale. Teda kasvatati kolm kuud tema isa kojas.
21Aga kui ta oli ära heidetud, siis vaarao tütar lapsendas ta ning kasvatas endale pojaks.
22Ja Moosesele õpetati kogu egiptlaste tarkust ja tema oli vägev oma sõnadelt ja tegudelt.
23Aga kui tal neljakümnes aasta täis sai, tuli tema südamesse mõte minna vaatama oma vendi, Iisraeli lapsi.
24Ja kui ta nägi ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja maksis kätte selle eest, kellele tehti liiga, lüües egiptlase maha.
25Ta arvas, et ta vennad mõistavad, kuidas Jumal tema käe läbi annab neile pääste, aga nad ei mõistnud.
26Ja järgmisel päeval, sattudes nende juurde, kui nad tülitsesid omavahel, katsus ta neid lepitada ja ütles: "Mehed, te olete ometi vennad, miks te siis teete teineteisele ülekohut?"
27Aga see, kes tegi ligimesele ülekohut, tõukas ta eemale ja ütles: "Kes sind on tõstnud meile ülemaks ja õigusemõistjaks?
28Kas sa tahad ka mind hukata samal kombel, nagu sa eile hukkasid egiptlase?"
29Nende sõnade pärast Mooses põgenes ja elas võõrana Midjanimaal, kus talle sündis kaks poega.
30Ja kui nelikümmend aastat sai täis, näitas talle ennast ingel Siinai mäe lähedal kõrbes tuleleegis kibuvitsapõõsas.
31Mooses imestas seda nägemust nähes, ja kui ta astus lähemale vaatama, kostis Issanda hääl:
32"Mina olen sinu isade Jumal, Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal." Aga Mooses hakkas värisema ega julgenud enam vaadata.
33Siis ütles Issand talle: "Võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!
34Ma olen küllalt näinud oma rahva vaevamist Egiptuses ja olen kuulnud nende ägamist ning olen alla tulnud neid vabastama. Ja nüüd mine, ma läkitan su Egiptusesse!"
Ka Mooses võis üsna segaduses olla oma kuuluvuse suhtes. Ometi teadis ta ka seda, et tema olemasolu ei olnud pelk juhus ( s 20). Ta tundis, et on eriline. Kahjuks rakendas ta seda äratundmist isikliku suva järele ja sellel olid hirmsad tagajärjed ( 23-27). Kavatsus oli hea, kuid ajastus ja rakendusviis täiesti valed. Tal oli kutse, kuid mitte läkitus. Ta oli üleni üks suur süda, kuid tal puudus võidmine. Ja nii möödusid aastad. Võib arvata, et mingil hetkel loobus ta oma unistusest vabastada oma rahvas ja leppis sellega, et oli karjane, isa ja abikaasa. Ja loomulikult – just siis hakkas juhtuma: Jumal segas end Moosese plaanidesse põleva põõsa läbi ning saatis ta tagasi Egiptusesse, läkitusega mis seekord vastas täiesti tema kutsumisele ( s 30 – 34). Jumala jaoks ei ole kunagi liiga hilja.
Moosese elu on meile kainestav hoiatus sellest mis võib juhtuda kui proovitakse täita Jumala tahet omal viisil. Ei piisa sellest kui on olemas kutsumine. Lisaks peab olema ka läkitamine. Aga ei maksa paanikasse sattuda....Jumal on sinu elu viljakusest enam huvitatud kui sa ise ( vt Jh 15;8) ja tal on uskumatu plaan Su elu jaoks (Ef 3;20).
Selle kommentaari autor: Pete Greig