Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 9: 1-9
Saulus Damaskuse teel1Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde
2ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma.3Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus
4ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: "Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?"
5Aga tema ütles: "Isand, kes sa oled?" Ja hääl vastas: "Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
6Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema."
7Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi.
8Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse.
9Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.
On liiga lihtne taandada Luuka jutustus Pauluse elu pöördepunktist rahulikuks sündmuseks. Kaasaegses kontekstis täitnuks kogu sündmus ajalehtede esikülgi – nt mingi Iraanist pärit Shia või Saudi Sunni juht , kes tuliselt ning osavalt juurutaks anti apostoolseid seadusi, süüdistaks vastpöördunuid - ja siis ühtäkki pööraks tuliseks ristiusu pooldajaks. Pauluse enese võimas ja müstiline kogemus Jumala kutsumisest ning valikust ilmneb selgelt mitmest tema kirjast.( 22:14,19; 1Kr 15:9,10)
Esmalt ja üle kõige suhtus Paulus tõsiselt Jumalasse. Ja oma kirest pimestatud tegevust Stefanose ja tema kaasuskujate väljajuurimisel ning Naatsareti Jeesusele vastuseismisel nägi ta religioosse õigluse käsumeelse innukusena. Ainult et nüüd oli see Jeesus ta enese kätte saanud. Pauluse isiklik jutustus Ap 26:14 lisab olulise detailina Jeesuse kaastundlikud ja soojad sõnad: „…Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!” C.S Lewis nimetas seda Jumala „kindlaks, järjelejätmatuks liginemiseks“ mida ta nii väga üritas vältida ning imetles „jumalikku alandlikkust, mis on valmis vastu võtma isegi taolistel tingimustel“.
See Jumala õrnus, mida Lewis kirjeldas tuleb võimsalt esile ka jumalikus varustuses, mis antakse Hananiasele, kellest peab tol keerulisel perioodil saama Pauluse rännukaaslane.
Hananiasel on avatus Jumala suhtes mis osutub otsustavaks: andes talle valmisoleku muuta oma suhtumist, laiendada oma kujutluspiire sel määral, et „ mehest, kes palju kurja on teinud sinu pühadele Jeruusalemmas,“ saab „Vend Saul“, Jumala valitud instrument, misjonitöö kujuteldamatu avardaja.