Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 8:26-40
Filippus ja Etioopia kojaülem26Issanda ingel rääkis aga Filippusele: "Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See on tühermaa."
27Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama
28ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges prohvet Jesaja raamatut.
29Ja Vaim ütles Filippusele: "Mine ja ligine sellele tõllale!"
30Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: "Kas sa ka aru saad, mida sa loed?"
31Tema vastas: "Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?" Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese kõrvale.
32Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see:
"Tema on kui lammas viidud tappa ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud.
33Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? Sest ta elu võetakse ära maa pealt."
34Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: "Ma palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või kellegi teise kohta?"
35Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest.
36Aga kui nad teed mööda edasi läksid, jõudsid nad ühe vee äärde. Ja eunuhh lausus: "Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?"
37[Aga Filippus ütles: "Kui sa usud kogu südamest, siis on see võimalik." Ta vastas ja ütles: "Ma usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!"]
38Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema.
39Aga kui nad veest välja tulid, haaras Issanda Vaim Filippuse, ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi rõõmuga.40Aga Filippus leiti Asdodist, ja ta kuulutas mööda maad käies evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse.
Samuel Escobar tsiteerib misjoniuurijat Valdir Steuernagelit „ Õieti mõistetud misjon on pneumatoloogiline (Vaimule orienteeritud), üks kahesammuline tegu. Kõigepealt tähele panna Vaimu liikumist ja ära tunda selle suund. Seejärel aga joosta samas suunas Vaimuga.“ Filippuse lähedus Issandaga sisaldab just taolist tähelepanelikkust ning tema vastus on peaaegu kohene. Ning kui erakordne on antud juhul Vaimu suund! Kindel, et ka Filippus ootas pikemat Samaarias viibimist, eriti arvestades eelnevat edu. Miks siis: „mine lõuna poole seda teed, … kus on tühermaa. ( kõrb)” (s 26) ? Filippuse valmisolek vastata Jumala kutsele on väljakutseks kogu järgnevate ajastute evangelismile, mis sageli traditsiooni või inertsuse tõttu on kinni jäänud jäikadesse või „tõestatud“ toimimismudelitesse. Lisaks õõnestab Filippuse tegu kalduvust mõõta evangelismi edukust statistiliselt.
Aeg mida Filippus veetis ühe võõramaalase seltsis oli Jumalariigi perspektiivis strateegiliselt samavõrra oluline kui Samaaria rahva hulgas veedetud aeg. Võib-olla isegi olulisem. Minu jaoks on äärmiselt liigutav taoline Jumala armastuse väljendus üksildase aafriklasest juudiusu järgija vastu. Proselüüdist eunuhhina oli tema saatus tunda end alati teise sordi inimesena, kellele pole lubatud tulla kaugemale templiteenistuse välisõuest. Kui nüüd Filippus teda lugemas kuulis, oli see siis Jumala Vaim mitte ainult Filippuse taga mis teda teele lükkas, vaid ka tema ees valmistamas teed avatud vestlusele selle võõraga? Ja kui meile avanevad tunnistamise võimalused, kas siis meie oleme valmis alustama „ selle äsjaloetud salmiga“ - st tolle inimese jaoks kõige põletavama teemaga? Või esitleme lihtsalt varem valmis pandud formuleeringute „pakendit“ vastates küsimustele, mida keegi pole küsinud? ( s 34)