Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 9:19 - 31
Saulus Damaskuse teel19Ja kui ta oli toitu võtnud, sai ta tagasi oma jõu.Saulus oli siis mõned päevad Damaskuses jüngrite juures
20ning hakkas üsna varsti kuulutama sünagoogides Jeesusest, et see on Jumala Poeg.
21Aga kõik kuulajad jahmusid ning ütlesid: "Eks tema ole seesama, kes Jeruusalemmas hävitas selle nime appihüüdjaid ja kes on siia tulnud selleks, et neid viia aheldatult ülempreestrite juurde?"
22Saulus läks aga järjest vägevamaks ja ajas segadusse Damaskuses elavad juudid ning selgitas, et Jeesus ongi Messias.Saulus põgeneb Damaskusest23Kui juba üsna hulk päevi oli möödunud, võtsid juudid nõuks ta hukata.
24Aga Saulusele sai nende salasepitsus teatavaks. Nemad luurasid aga päevad ja ööd väravais, et teda hukata.
25Kuid ühel ööl ta õpilased võtsid ja lasksid ta korvi sees müüriava kaudu alla.26Jõudnud Jeruusalemma, püüdis Saulus jüngritega liituda, ent kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.
27Aga Barnabas võttis Sauluse oma hoolde ja viis ta apostlite juurde ning jutustas neile, kuidas Saulus teel oli näinud Issandat ning temaga kõnelnud ja kuidas ta oli Damaskuses avalikult Jeesuse nimel kuulutanud.
28Ja Saulus käis nende juures Jeruusalemmas sisse ja välja ning kuulutas avalikult rõõmusõnumit Issanda nimel.
29Ta rääkis ja vaidles ka kreekakeelsete juutidega, aga need võtsid nõuks ta hukata.
30Ent kui vennad seda teada said, viisid nad ta alla Kaisareasse ja läkitasid Tarsosesse.31Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel.
Luukas... on valmis halastamatult taandama. “Tema juba teadis millal lühendada – voorus mille pärast nii kirjanikud kui jutlustajad peaksid innukalt palvetama...” nii kommmenteeris prof. Blaiklock Luuka poolt vahelejäetud kirjeldusi aja kohta mille Paulus veetis Araabias enne kui tuli kolmeks aastaks tagasi kuulutustööle Damaskusesse. Alles peale seda pöördus ta kohtama kristlikku kogukonda Jeruusalemmas – ning kogema nende tõrjumist. Mitte üheski hilisemas ülevaates ei maini Paulus sõnagagi seda äralükkamist, vaid valib mäletada juhtide lahkust, interpreteerides kogetud tõrjumist uskumatult avaralt.
Kui raske võis tegelikult olla see kogemus- jõuda pärale inimeste keskele, kes ootuspäraselt peaksid koos temaga pühitsema Pauluse elu suurt pöördepunkti – selle asemel aga leida nood kõõrdi vaatamas ning lisaks ka Stefanose vanad vaenlased, kes nüüd on valmis Paulust tapma (s 26,29).
Barnabase tähelepanelik ning õigeaegne appitulek Paulusele peaks tegema ka meid tähelepanelikuks värskete kristlaste vajaduste suhtes. Just nii nagu Paulus, võivad ka nemad kogeda: tõrjumist siseringi poolt, kahtlusi nende pöördumise ehtsuse suhtes, eelhoiakuid tulenevalt nende minevikust ( s 21: “„Eks tema ole seesama, kes....” “ Kas tema pole seesama, kes on juba kaks korda lahutanud...?”) ning vaenamist väljaspool olijailt, kes soovivad neid hukata – mõnes riigis seda otseses mõttes. Samas vajavad meie kogudused hädasti “ Julgustuse Poegi ja Tütreid” ( 4:36).
See Luuka jutustuse teine motiiv lõpeb vihjega veel toimuma hakkavast tegevusest mis toob julgustuse ning rahu. Kirikujuhid tunnevad targalt ära ajad, mil asjad on Jeruusalemmas käsitlemiseks liiga kuumad ja läkitavad Pauluse koju, kosmopoliitsesse Tarsosesse. Sealt edasi tõmbab juba Barnabas ta kaasa suurejoonelisse misjoniprojekti ( 11:25, 26).