Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 37:1-20
Jumalatu ja jumalakartliku saatus1Taaveti laul.
Ära ärritu kurjadest; ära kadesta neid, kes teevad ülekohut,
2sest need niidetakse peagi nagu hein ja nad närtsivad nagu haljas rohi!
3Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust!
4Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!
5Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!
6Ta toob esile su õiguse nagu valguse ja su õigluse nagu lõuna selguse.
7Ole vait Issanda ees ja oota teda; ära ärritu sellest, kelle tee õnnestub, ega mehest, kes teeb kavalusi!
8Hoidu meelepahast ja hülga viha, ära ärritu; sellest tuleb vaid paha!
9Sest kurjad hävitatakse; aga kes Issandat ootavad, need pärivad maa.
10Natuke aega, ja õelat ei ole enam; sa vaatad tema aset, aga teda pole kuskil.
11Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust.
12Õel kavatseb kurja õigele ja kiristab tema peale hambaid.
13Issand naerab teda, sest ta näeb tema hukatuse päeva tulevat.
14Õelad paljastavad mõõga ja tõmbavad oma ammu vinna, et kukutada viletsat ja vaest ja tappa neid, kes on õigel teel.
15Kuid nende mõõk läheb nende eneste südamesse, ja nende ammud murduvad.
16Õige inimese pisku on parem kui paljude õelate suur varandus.
17Sest õelate käsivarred murduvad; kuid Issand toetab õigeid.
18Issand tunneb laitmatute päevi, ja nende pärisosa jääb igavesti.
19Nemad ei jää häbisse kurjal ajal, ja nälja päevil on neil küllalt.
20Sest õelad hukkuvad ja Issanda vaenlased nagu aasade ilu, nad haihtuvad, suitsuna haihtuvad.
Vana Testamendi ajal uskusid jumalakartlikud inimesed, et õige ja kurja inimese erinev edukus maa peal on ainult ajutine, ning inimesel tuleb elada Jumala seaduste järgi, mis teeb inimese õigeks Jumala ees. Usuti, et õigel inimesel tuli ainult oodata Issandat, siis ajapikku olukorrad muutuvad õige inimese kasuks ning kuri saab oma karistuse. Autor ootab, et Jumal kindlasti vastab ta palvetele selles ajas, mitte pärast surma. Kuidas tänapäeval kristlasena sellesse suhtuda? Kas Jumal toob inimese ellu alati õigluse siin maa peal, või mõnikord alles surmajärgses elus?*
Pangem tähele, et psalmi kirjutaja kutsub üles olema vait Jumala ees ja ootama Teda (s 7) ning mitte ärrituma. Siin ei pea laulja silmas inimese loomulikku reaktsiooni, mis järgneb sellele, kui nähakse midagi ebaõiglast või valet. Selles räägitakse pigem pikaajalisest hoiakust, millest võib tekkida kibestumine, mis on juba patt Jumala ees (vt Ef 4:26).
Küsimus on selles, kuidas me reageerime ebaõiglusele, kui me kohtame seda oma elus. Kas me pärast esimest reaktsiooni, vihastumist, toome selle olukorra palves Jumala ette ning jääme Temalt abi ootama või laseme oma meeles vohada vihal ning kibestumisel, kuna leiame, et meil on selleks õigus – sest meie suhtes on käitutud valest
* Vt Lk 16:19-25 ja 1Pt 1:4.