Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Sm 7:18-29
Taaveti palve18Siis kuningas Taavet läks ja astus Issanda ette ning ütles: "Issand, mu Jumal, kes olen mina ja kes on mu sugu, et sa mind senini oled saatnud?
19Aga sedagi on olnud vähe su silmis, Issand Jumal, ja seepärast oled sa rääkinud oma sulase soole ta tulevikust, ja see on õpetus inimesele, Issand Jumal!
20Ja mida Taavet sulle veel rohkem peaks kõnelema? Sa ju tunned oma sulast, Issand Jumal!
21Oma sõna pärast ja oma südame järgi oled sa talitanud, kõiki neid suuri asju oma sulasele teatavaks tehes.
22Seepärast oled sina, Issand Jumal, suur. Sest ükski pole sinu sarnane ega ole ka muud Jumalat kui sina, kõige selle põhjal, mida me oma kõrvaga oleme kuulnud.
23Ja kes on nagu sinu rahvas, nagu Iisrael, ainus rahvas maa peal, keda Jumal ise on käinud enesele rahvaks lunastamas, et teha enesele nime ja nende ees korda saata suuri ja kardetavaid tegusid? Sina ajasid ju ära oma rahva eest, keda sa enesele Egiptusest lunastasid, rahvad ja nende jumalad.
24Ja sa oled enesele kinnitanud oma Iisraeli rahva, rahvaks sulle igaveseks ajaks. Ja sina, Issand, oled saanud neile Jumalaks.
25Ja nüüd, Issand Jumal, kinnita igaveseks sõna, mis sa oma sulase ja tema soo kohta oled rääkinud! Ja tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!
26Siis saab su nimi igavesti suureks ja öeldakse: Vägede Issand on Iisraeli Jumal! Ja sinu sulase Taaveti sugu seisab kindlalt su ees.
27Sest sina, vägede Issand, Iisraeli Jumal, oled oma sulase kõrvale ilmutanud ja öelnud: Mina annan sulle järeltuleva soo. Seepärast on su sulane leidnud julguse sind paluda selle palvega.
28Ja nüüd, Issand Jumal! Sina oled Jumal ja sinu sõnad on tõde ja sa oled oma sulasele lubanud seda head;
29alusta siis nüüd ja õnnista oma sulase sugu, et see jääks igavesti sinu ette! Sest sina, Issand Jumal, oled rääkinud ja sinu õnnistusega õnnistatakse su sulase sugu igavesti."
Viimaks… on meil võimalik pisutki aimu saada Taaveti ja Jumala vahelisest suhtest, näha kuidas Taavet palves oma südame Jumalale täiesti avab. Kõige enam julgustab mind siin Taaveti valmidus palves Jumalale vastata, reageerida: ning esmalt näemegi tema reaktsiooni Jumala tõotusele. See on tänu koos avalisilmi imetlusega Jumala headuse üle.
Aga mida võiksime kaasa võtta meie sellest pilgust Taaveti südamesse? Ehk viisi kuidas ta näeb antud tõotust viimase lülina pikas sündmuste ahelas, mis kõik kinnitavad talle Jumala ustavust ( s 18,19)? Või ehk tema igatsuse, et kõiges mida Jumal laseb sündida temale või tema soole – saaks Jumal austatud ning ülistatud ( s26)?
Kõige enam puudutab mind Taaveti alandlikkus ja siirus. Vaatamata saavutatud edule ning kingitud tõotustele, teab ta oma paika Jumala ees ega söanda kuidagi tõsta end kõrgemale.
„ Kes olen mina….et sa mind senini oled saatnud?“ (s 18). Ja samas ei jäta ta kasutamata juhust küsida Jumalalt kinnitust talle juba antud tõotustele. Viimast teeb ta isegi korduvalt, näidates seega Jumala ees seistes üles ka julgust ning järjekindlust.
Selle kommentaari autor: Alistair Metcalfe