Vahetult enne seda kui ma esimest korda ülikooli astusin, lugesime koos kahe minu kodukoguduse juhtkonna liikmega Psalm 1. Oma elu uue faasi alguses oli minu jaoks oluline jääda kindlaks piibellikele tõdedele ja osadusele Jumalaga.
Psalmist pakub võimalust vaadelda perspektiivis kui kerge on suures rahvamassis “ära kaduda”: toimub areng patuga flirtimisest kuni selle muutumiseni harjumuspäraseks, nagu “kõndimisest” saab “seismine”, millest saab “istumine” (s. 1). See üleskutse valvsusele peaks meid ärgitama mõttele mis – või kes – mõjutab meid meie elus.
Paulus soovitas Korintose usklikel mitte hakata “ühes ikkes vedama uskmatutega” (2 Ko. 6:14), samas oleme me kutsutud olema teistest eristuv mõjuallikas uskmatute keskel, näidates teistele valgust Kristuses (Mt. 5:13). Seda tasakaalu on võimalik säilitada vaid koos Püha Vaimu abiga.
Salm 2 pakub positiivset võrdlust vastukaaluks eelnevale hoiatusele. Psalmist kirjeldab pigem Jumala otsijat, kes mõtiskleb pidevalt Jumala sõna üle (s. 2), kui hetkelise naudingu või laisa skeptitsismi kütkesse langemist. “Hea meele” ja “käsuõpetuse” kõrvutamine võib tulla mõnele meist üllatusena, kui oleme harjunud mõtlema seadusest kui koormast, aga sõnakuulekus Jumala seadustele on “orjus”, mis “viib pühitsusele” ja lõpuks “igavesse ellu” (Rm. 6:22). Teine salm kirjeldab meile eluviisi, kus meie süda ja mõtted on täis Jumala asju, innukust kirjasõna järele ja igatsust kõige järele, mis on vaimulikult hariv ja kosutav. Jumalaga käimise tagajärjed on ahvatlevad: püsivad ja kindlad oma järgimises, elame me üle tormid, mis meid teel tabavad ja kanname oma Issanda auks vilja (s. 3). Issand valvab meie üle nii kui täna, nii ka kohtumõistmise päeval (s. 5, 6).