Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2. Saamueli 12:15-31
Naatan manitseb Taavetit15Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
16Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
17Ta kojavanemad astusid ta juurde, et tõsta teda maast üles, aga ta ei tahtnud ega võtnud koos nendega leiba.
18Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: "Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält. Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!"
19Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis ta mõistis, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulastelt: "Kas laps on surnud?" Ja need vastasid: "Surnud."
20Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Issanda kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis küsis ta süüa ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
21Aga tema sulased ütlesid talle: "Mis see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!"
22Ja ta vastas: "Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: Kes teab, vahest annab Issand mulle armu ja laps jääb elama?
23Aga nüüd on ta surnud. Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde."Saalomoni sünd24Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juurde ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Issand armastas teda
25ning Taavet läkitas ta prohvet Naatani käe alla, kes Issanda pärast nimetas tema Jedidjaks.Taavet vallutab Rabba26Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.
27Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: "Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen vallutanud ka veehoidla.
28Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!"
29Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.
30Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.
31Ja rahva, kes seal oli, tõi ta välja ja pani kivisaagide, raudkirkade ja raudkirveste juurde ning laskis ta minna läbi telliskiviahjudest; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.
Lein varjutas lossi. Nutulaulud kajasid läbi saalide. Samal ajal kui imiku hingamine hääbus, lamas tema kuninglik isa alandlikult maas, võideldes Jumalaga oma poja elu pärast. Jumala karistuse esimene hoop Taavetile oli saabunud. Ainult Jumal ise teab, miks pidi see olema süütu laps, kes suri. Taavet kaotas oma poja pärast seitset päeva. Mina kaotasin enda oma pärast kolme päeva. Ma ei leina enam, kuid tänaseni on mu südamesse jäänud tühi koht, mis igatseb ja uitab ringi. Need meist, kes on elus kogenud kaotusi, teavad, mida lein tähendab. Selles on pisaraid, kuid ka palju enamat. Võibolla oli Taaveti lein rohkema, kui lapse kaotuse pärast. Koos süütundega võis tulla kurbus. Kuid ta võis ka leinata oma vääritust Jumala mõõtmatu andestava armastuse ees. Ta oli suurelt patustanud ja Jumal ei olnud oma kaastunnet tema vastu täielikult kaotanud . Leinata on tarvis, kuid nagu Taavetil, tuleb meil ühel hekel lakata leinamast ja alistuda Jumala muutumatule tahtele. Seda tegi Taavet.
Taavet jätkas oma tihedat elu. Tema lein andis maad võidule kahel viisil: talle sündis Saalomon, kes kandis prohvetlikku nime Jedidiah (“Jumala poolt armastatu”). Tema sünd kinnitas kuningale, et Jumal oli endiselt ustav Taaveti kojale ning kuninglik liin jätkub, just nagu Jumal lubas. Seejärel võitis Taavet kohe oma vaenlased.
Mõned inimesed on leinast halvatud; nad tulevad läbi elu oiates ja leinates oma kaotusi. Taavet näitab meile, et kuigi on aeg leinata, on ka aeg rõõmustada (Nutulaul 3:4). Lein võib muutuda rõõmuks ja koatus võiduks. Aga me peame seda tahtma.
Selle kommentaari autor: Evelyn Miranda-Feliciano