Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 90
Inimese kaduvusest1Moosese, jumalamehe palve.
Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.
2Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.
3Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: "Tulge tagasi, inimlapsed!"
4Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.
5Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab.
6See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.
7Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su vihaleegist me ehmume.
8Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette.
9Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe.
10Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära.
11Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta?
12Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!
13Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale!
14Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja!
15Rõõmusta meid nii palju päevi, kui sa meid vaevasid, nii palju aastaid, kui me nägime õnnetust!
16Saagu nähtavaks su töö su sulastele ja nende lastele su auhiilgus!
17Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!
Oled Sa vahest masenduses? Mooses kahtlemata oli, kuna seda psalmi omistatakse just talle ja selles kirjeldab ta elu kui “vaeva ja häda” (s. 10). Karm värk igatahes! Seda psalmi võiks pidada hädade kataloogiks, kuid samas on see hümn lootusele. Mooses on aus selle suhtes, kui raske võib olla elu, kuid ta kuulutab ka Jumala “heldust” (s. 14).
Nende kahe reaalsuse vahel – Jumala headus ja elu vaev – on sedavõrd suur vastaspinge, et paljud kristlased ei suuda mõlemat tunnistada. Kui nad kannatavad, siis mõned unustavad Jumala headuse; nad kahtlevad Tema armastuses.Teised eitavad oma rahutust ja teesklevad, et kõik on korras, kui nad ka ise koost lagunemas on. Selles psalmis liigub Mooses Jumala headuse tunnistamisest (s. 1, 2) nutulauluni elu meeleheitlikkuse üle (s. 3-12) ilma kumbagi reaalsust tõe lihtsustamise nimel vähendamata. Selle asemel pöörab ta pinge südantlõhestavaks palveks, kutsudes Jumalat veelgi tõsisemalt “pöörduma...” ja “armu andma” (s. 13).
Selle kommentaari autor: Pete Greig