Loetud peatükis aetakse jüngrid juba teistkordselt Jeesuse õpetuse radikaalsuse tõttu segadusse (s 10, 25). Kõigepealt ootab Jeesus, et nad mõtleksid abielu peale ilma igsauguste lahutuse mõteteta. Ja edasi peavad nad suhtuma jüngriks olemisse välistades igasuguse materiaalset tasu. Siiski, nii nagu abiellu on asetatud õnnistused, mis pole materiaalselt mõõdetavad, on kaasneb ka jüngirks olemisega lisadimensioon mis ületab kaugelt selle hinna. Aga hind on olemas. Abielludes nõustume kõikide teiste „välja arvamisega“. Jügriks saades aga „Jeesuse esimesele kohale“ asetamisega. Ja see on raske neile, kelle isikliku maailma keskpunkt on nad ise. Kui jõukust jätkub on võimalik luua omaenese kuningriik, mille kuningas sa oled. Anda aga valitsus üle teisele Kuningale ja hakata temas õna kuulama läheb siis palju maksma. Jeesuse järgmine nõuab suhete ka prioriteetide radikaalset ümberpaigutust, mille tagajärjel need kes enne olid esimesed või lähedased, liigutatakse kaugemale ja asjad millele kulus põhitähelepanu ning aeg, kaotavad selle kriitilise tähtsuse. See aga ei tähenda, et oleme üksi ning eesmärgitult maha jäetud. Meie „perekonnaks“ saab uus kogukond, rikkalikum ja mitemkesiesem kui oleksime iial julgenud loota. Veelgi enam – meid ootab töö, mis viib oma piiride tajumiseni ( ja seda sadakorda enam kui harjunud oleme). Jeesus on siin aus ja hoiatab et tema järgimine sisaldab nii muutusi kui ohvreid. Aga see ei tähenda kaotust! Vastupidi, paljude jaoks, kes on pidanud kõrget hinda maksma osutub viimses kokkuvõttes just Jumala rahva tundmine, jumalariigi töö tegemine, aga kõige enam Jumala enese tundmaõppimine kõrgeimat kasu toovaks.