Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 1:9-20
Jeesuse ristimine9Neil päevil sündis, et Jeesus tuli Naatsaretist Galileamaalt ja Johannes ristis ta Jordanis.
10Ja veest välja tulnud, nägi ta kohe taevast avanevat ning Vaimu kui tuvi laskuvat tema peale.
11Ja taevast kostis hääl: "Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!"Jeesust kiusatakse kõrbes12Ja kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe
13ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja ta oli metsloomade seas ning inglid teenisid teda.Jeesus hakkab kuulutama evangeeliumi14Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi:
15"Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!"Jeesus kutsub esimesed jüngrid16Ja Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus Siimonat ja tema venda Andreast noota järve heitvat, nad olid ju kalurid.
17Ja Jeesus ütles neile: "Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!"
18Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle.19Ja kui ta oli pisut edasi läinud, nägi ta Sebedeuse poega Jaakobust ja tema venda Johannest paadis võrke parandamas
20ja ta kutsus nad otsekohe. Ja nemad jätsid oma isa Sebedeuse koos palgalistega paati ning läksid tema järel ära.
Kord ammu, meenutades kuidas Issand viis Iisraeli läbi suurte vete ja saatis oma Vaimu nende keskele, palvetas Jesaja: „Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla…“ ( Js 64;1). Markuse jaoks saab see hüüd vastatud Jeesuses. Vaim laskub selle tõelise Iisraellase, Jumala Poja peale, kes nagu Iisrael kunagi – tõuseb voogudest ning siseneb kõrbe. Aga seesinane armastatud Taaveti Poeg, see ustav Sulane Messias saab võidu seal, kus Iisrael langes. Kuulutuse ja näitlikustamise abil näitab Jeesus Iisraelile ja kogu maailmale, mis tähendab olla Jumala laps.
On tähendusrikas, et Markuse esimene jutustus on jüngrite kutsumisest ja räägib tõeliselt isiksustest. Kahjuks taandatakse jüngriks olemine sageli vaid usutunnistuse või katekismuse tsiteerimisele, ning tähelepanu keskmesse asetatakse „mis“ selle asemel, et seal oleks „kes“.
Samas - meie suurimaks apologeediks saab olla meie enese elu. Ning kui meie elu ehitub üles suhetest, milles oleme, siis ei tohiks me unustada, et kristluse keskmes on Jeesuse isik ja meie suhe temaga. Teisalt - peame ka meie ( nagu kõik teised) kõigepealt lahti laskma neist asjust millest nii kõvasti oleme kinni hoidnud et turvata ja defineerida oma eksistentsi.
See kõik algab sinepiiivakesest – tavalistest kalameestest. Ei mingeid prohveteid, valitsejaid suursuguseid. Ja see polegi mingi probleem, sest kogu muutev vägi peitub selles kes Tema on, mitte selles, kes nemad on. Ja siis tuleb see esimene julgustükk – kuidas olekski nad võinud aimata mis sisaldus selles järgmises või kes see oli keda nad järgisid? Igasugune suhe ja seega ka isiksus saab rajaneda vaid usaldusel. Ning oma sõltumatusest ning kontrollist loobumine tähendas neile esimest sammu tõelise elu suunas. Ning see ei tähendanud oma isiksuse ära kaotamist. Nemad jäid selleks kes nad olid, kuid nende vaatenurk värskendati. Vana transformeeriti uue läbi ja nii ei ole kaotsi läinue i nende minevik ega ka meie oma. Jumal võtab selle ja kasutab seda. Kalameestena olid nemadki nüüd kinni püütud. Ja nad jäid ka edaspidi püüdjateks – ainult et meeste ja naiste, poiste ja tüdrukute püüdjateks.
Selle kommentaari autor: Rick Watts