See psalm leiab usukogukonna üsna erilises meeleolus. Nad on endiselt keset „kitsikust“ ( s 7), kuid selle asemel, et lasta end masendusel võitu saada jäävad nad oma usalduses kindlaks, olles lausa võidukad. Kiituselaul väljendab nende täielikku pühendumist – „kõigest oma südamest“ ( s1) – samas kui väljend „jumalate eest“ viitab põlastavale vastuhakule ( tänapäeval ütleksime: „teen seda sinu nina ees“). Lauljad kummarduvad templi poole, nii nagu seda tegi ka Taaniel oma „kuulsas kitsikuses“ ( vt Tn 6;10) kinnitades, et Jumal on täielikult usaldatav ka rasketes olukordades, näiteks nagu oma rahva Paabelist väljatoomisel. Vastatud palved teevad rahva hinge „julgeks ja tugevaks“ ( s 3). Nende väljavaade saab veel lootusrikkamaks ja ka laiemaks. Selle asemel, et rõhujale ja tema soole soovida hävitust, vaatab rahvas ettepoole, tulevikule, mil kõik valitsejad maa peal kuulavad Jumala Sõna ning toovad kiitust Talle. Käesoleval hetkel ei ole sellest veel mingit märki, kuid juba nüüd on meid õpetatud palvetama: “ Sinu riik tulgu“, uskudes et armastus on see mis võidab.
Täpselt samal viisil toob Ilmutuseraamat meie ette pildi maapealsetest valitsejatest kes kogu oma hiilguse toovad Pühasse Linna (Ilm 21:24), et asetada see tähetarkade kombel Kristuse jalgade ette. Nii tunnistades, et on hakanud mõistma seda Jumala võitu, mis ilmneb kõik väärtusi ümberpööravaks, ja ometi tuleb tasaduses ( s 6).
Seda kõike oodates kutsutakse meid üles „ elama ja laulma Magnifikaati rahvarohkeil tänavail ning nõupidamistel“ . Siin maa peale ei ole midagi veel muutunud. Usukogukond elab endiselt keset kitsikusi, endiselt tõusevad üles „vaenlased“ kes on jätkuvalt täis viha ( s 7). Kuid lauljad jagavad sama usaldust mis oli Paulusel, kes oli kindel, et „see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva“ ( Fl 1;6). Jumal ei jäta maha oma kätetööd . ei loodus ega lunastamises.