Visuaalses kultuuris on piltidel suur mõju. Läbi mäestikulise ala Jeruusalemma poole rühkivate palverändurite jaoks oli pilt kõrgele kaljule ehitatud kindlast linnast, vägagi võimas sümbol. Peamistest kaubateedest eemalolevana, oli see sümbol tugevusest ja turvalisusest maailmas, kus enamikel juhtudel valitses kurjus. Aga kõik polnud nii nagu väljastpoolt tundus. Läbi ajaloo oli otsekui vähkkasvaja hävitanud rahva elu seestpoolt ( s 5) ning endiselt jätkusid rünnakud ka väljastpoolt. Nii asetab laulu autor palverändurite silme ette midagi enamat nähtavast Jeruusalemmast ja selle ümbrusest – osutades Jumalale enesele kui jõu ja turvalisuse allikale.
Kaua peale sedagi kui müürid on langenud ning linnaväravad varisenud, saame me veelgi oma usalduse panna kõikväelise Jumala peale. Me saame ja võime olla Temast täiesti sõltuvad. Ja meil tuleb sellest tõsiasjast kinni hoida kogu jõuga. Võib juhtuda, et mingid olukorrad, tegevused või sündmused - kus oleme kogenud Jumalat väga reaalselt ja ligidalt, muutuvad ise meile olulisemaks kui Jumal keda oleme neis kohanud. Ja kui siis miski nendest „jõuallikatest“ mingil põhjusel variseb – näiteks lähedane kristlasest sõber sureb – võime korraga kogeda suurt ebakindlust ja turvamata olekut. Ometi ei ole see tõsi: ning me peaksime jääma kõigutamatuks ja kindlaks Jumalas. Me ei jää alati kurjast puutumata, aga meid kaitstakse alati tema astla eest. Viimselt ja suures pildis on Õigus see mis saab võidu: Jumal ei rõhu ega lase iial oma lapsi nii rõhuda et need peaks pöörduma kurja poole ( s 3). Ja seda usku saame täna koos psalmistiga kinnitada.
Ometi on hetki kus ise vajame kinnitust Jumalalt, tõendusi tema soosingust või tõendusi selle kohta, et need kes Jumala vastu mässavad ei jää karistuseta. Selle tõenduse võime saada palvetades ( s 4,5 ) aga võime ka saada taas enesele teadvustades et ainus mida tegelikult vajame on sõnakuulelikkus kõiges Temale. Ükskõik milline on olukord – Jumal ise on ainuke tee rahu juurde.