1762 aastal lausus John Newton ühes oma kirjas järgmist: „ Võib-olla ei olegi midagi muud kui see õhuke kiht verd ja liha meie ning kõikide õnnistatud hingede vahel, kes on trooni ees. Kui saaksime avada oma silmad, näeksime…“*
Tänases tekstis mainitud kolme mehe jaoks oli see lühike „argitegelikkuse loori kõrvaltõmbamine“ hirmutav kogemus, kuigi samas ka selline mis aastate möödudes osutus nende usule ning ka kogudusele suuremaks kindluse andjaks kui nad iial oleksid osanud kujutleda ( vt 2 Pt 1:16–18) .
Aga kuidas peaksime meie sellest sündmusest aru saama? Taas kord – teksti „sisse minek/ seesolek“ ning selle detailide üle mõtisklemine on võimas kogemus – nt need detailid mida Markus edastab: kõrge, isoleeritud koht, Jeesuse tuttav kuub korraga helendamas, pimestavalt valge hiilgus, ning aja seiskumine sel ajal kui Mooses ja Eelija Jeesusega tulevastest sündmustest Jeruusalemmas räägivad. Kas nad julgustasid teda, meenutades Jumala vastuolulist toimimismudelit, mis toob esile elu läbi kannatuse ja surma? Ja kas sellist sõnumit vajas Jeesuse tollel ajaristteel seistes? Võis ju arvata, et ta Isa mähib ta üleni oma armastuse ning tunnustuse ja müstilise väe sisse (s 7). See mis juhtus seal mäe peal on otsekui mikrokosmos, elav pilt sellest kõigest mida Jeesus oli õpetanud ning näidanud oma jüngritele evangeeliumi kohta: et tema ongi Messias, on see Kuningas kellest prohvetid on kuulutanud ja kui nad lubavad Temal avada nende silmi, siis nad hakkavad nägema mis on Jumala kuningriik tegelikkuses!
Mäest laskumisel on õhk paks meeste küsimustest! Kui kaua peavad nad vaikima kõigest sellest mida on näinud ( s9,10)? Jeesus ei sega end selle küsimuse arutelusse. Selle asemel annab ta neile uue arusaamise Messia kuulutamisest. Matteuse vähem krüpteeritud evangeeliumi versioon kinnitab, et Jeesus samastas Eelija Ristija Johannesega ning nägi ennast viimasena Jumalast saadetud 3 sõnumitoojast, kelle teed on tähistab hülgamine ja kannatus.