Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Lootus uskmatutele

Laupäev, 8. November 2008

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 9:14-29

Jeesus tervendab langetõbise poisi
14Ja kui nad tulid jüngrite juurde, nägid nad suurt rahvahulka nende ümber ja kirjatundjaid jüngritega vaidlemas.
15Niipea kui rahvahulk Jeesust nägi, olid nad kõik väga hämmastunud, jooksid tema juurde ja tervitasid teda.
16Ja Jeesus küsis neilt: "Miks te vaidlete nendega?"
17Keegi rahva hulgast vastas talle: "Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim,
18ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud."
19Aga tema vastas neile: "Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!"
20Ja nad tõid ta Jeesuse juurde ja Jeesust nähes raputas vaim kohe poissi ja poiss kukkus maha ja vähkres vahtu suust ajades.
21Ja Jeesus küsis tema isalt: "Kui kaua see juba temaga nõnda on?" Aga tema ütles: "Lapsest saadik,
22ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid - tunne meile kaasa ja aita meid!"
23Aga Jeesus ütles talle: "Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub."
24Otsekohe hüüdis lapse isa: "Ma usun, aita mind mu uskmatuses!"
25Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: "Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!"
26Ja vaim läks välja kisendades ja teda üha raputades ning poiss jäi otsekui surnuks, nii et paljud ütlesid, et ta on surnud.
27Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti.28Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: "Miks meie ei suutnud seda välja ajada?"
29Ja Jeesus ütles neile: "See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega."

Kui hüüame: „Tule Issand Jeesus!“ alles siis tõuseb Kristus Pühakirja lehekülgedelt muutudes nähtavaks meie ususilmadele. Avades end talle, avame end tema Vaimule.

Kas on nii, et teoorias võime me risti teele kaasa noogutada, samal ajal sisimas loodame, et ehk on see siiski vaid teiste inimeste jaoks – kristlaste jaoks nt Kongos, või Iraanis või Indias? Sest tegelikkuses igatseme siiski vaid turvalisust ja edu – ja see ei saa ju olla vale vaimulikult? Kas taoline mõtteviis ei tundu sarnasena jüngrite mõtetega, peale Jeesuse kainestavaid sõnu tema järgmise tegelikust reaalsusest ( 8: 34-38)? Siiani olid nad kulgenud edu laineharjal nii kuulutuses, tervendamises – tehes seda Jeesuse meelevalla ja väega – ning vabastades rõhutuid. Ja see oli fantastiline! Kujutlege siis nende tundeid, kui nende võimetusest kannatamatu rahvahulk pöördub kergendusohkega Jeesuse poole ja kui nad kuulevad lapse isa Jeesusele ütlevat: Ma palusin su jüngritel poiss terveks teha, aga nad ei suutnud! Neil ei ole väge ja see pole kaugeltki hea tunne. Samasugune ebakindel ja haavatavuse tunne valdab neid seistes vastakuti tugevate ja sõnaosavate juhtidega ( s 14,16). Ehk on edu neile lihtsalt pähe hakanud ning nad on muutunud hooletuiks ja pinnapealseiks kohtudes kannatavate inimestega? Ehk vajasid nad õppetundi raskelt kättetulevast usust – haige poisi isa eeskujul ( s 24)?
Vähemalt on jüngrid ausad Jeesusega, nii nagu ka poisi isa ( s 28). Ja Jeesuse vastus viitab, et on olemas selliseid Jumalast sõltumise sügavusi, mida neil alles avastada tuleb. James Fraseri misjonitöö Hiinas, Ynnani provintsi Lisu rahva hulgas pakub mitmeid liigutavaid juhtumeid olukordadest kus tal tuli õppida ja veelkord üle õppida palvetama veel sügavamalt. „James…. oli hakanud arvama, et võidud sünnivad automaatselt; küla küla järel pöördub uskuma Kristust kui ta palvetab…Aga nüüd nägi ta, et Jumalariigi töös ei olnud mingit kohta ülemuslikule, isekale usule, see oli täiesti ekslik enesekindlus.“ Hiljem James kirjutab: „Püha Vaimu keeldumine oli väga tõsine ja mul tuleb edaspidi Jumala ees käia äärmiselt alandlikult- jah isegi saatana ees tuleb mul peale seda alandlik olla.“

Tänane lugu julgustab meid Jumalale rääkima isegi pealtnäha lootusetutest ja raskesti käsitletavatest juhtumitest – suhetest, hirmudest, pettumustest – ja seda nende samade poisi isa sõnadega: Ma usun, aita mu uskmatust!

Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth