„Valu ennetavat teoloogiat tuleb kohelda kahtlusega“ on kirjutanud Walter Brueggemann.
Enamik varisere oleks pidanud taolist väidet naeruväärseks. Nende interpretatsioonis sisaldasid Jumala eetilised põhitõed peamiselt võimuvõimalust teiste inimeste üle. Ja nende küsimuses Jeesusele ei ole tegelikult mingisugust pastoraalset hoolt, on vaid püüe Jeesus kuidagi nurka ajada, näidata, et ta tegelikult ei ole usaldusväärne; võib-olla isegi provotseerida teda ütlema midagi reetlikku Heroodese kohta; nii nagu Ristija Johannes oli kritiseerinud tema abielu oma venna naisega.
Jeesus tõepoolest kohtleb nende küsimust „täie kahtlusega“ viies variserid ( aga veel enam ümberolevad rahvahulgad) Moosese hoolikalt sõnastatud lahutamise loast sinna, kus tegelikult sai antud Jumala mandaat – loomise aegadesse. Inimene peab jätma maha oma sidemed vanematega selleks et olla võimeline elama täiesti uues suhtes üksteisega; suhtes mis on sedavõrd intiimne , et on võrreldav uue elusolendi sünniga ( s 8).
Tom Wright oma kommentaaris väidab, et „kui Jeesus nüüd tõesti pakub jõulist tagasipööret Moosese aegsete standardite juurde, siis on ta kas lootusetul idealistlik või peab ta uskuma et saabuv jumalariik võib tuua muutuse, pehmendades inimsüdameid.“
Taolise „südamepehmenemise“ keskmes peaksid kindlasti asetsema meie kogudused. Kui väga võib Jumal igatseda et kogudused saaksid paigaks, kus hüljatakse teisi hukkamõistev „valu ennetav teoloogia“ näiteks lahutuse küsimuses, aga ka mitmes teises eetilises küsimuses; et kogudused võiksid muutuda paikadeks kus abielud saavad reaalselt tugevdatud ja toidetud, selle asemel et olla osadeks lahatud ja üksikasjalikult kritiseeritud; kus läbikukkumiste üle nutetakse koos, aga ei räägita neid taga; kus otsitakse viise mõista isegi homoseksualistliku eluviisi erakordset üksindust.