Kristlaste kokkusaamistel on alati huvitav kuulda, millisel eluetapil keegi on Jumala juurde tulnud. Maailma sellekohane statistika on üsna dramaatiline: 80% kristlastest on oma usulise otsuse teinud 4. ja 14. eluaasta vahel. Ometi on vaid 20% kirikute ressurssidest investeeritud sellesse strateegilisse eagruppi. Tänu Jumalale, et ka need ajad on nüüd muutumas!
2004 aasta Lausanne kogunemisel, lisas Maalima Evangelisatsiooni Komitee esmakordselt lõppdokumenti ka rea sellekohta et hea sõnum Kristusest tuleb teha kättesaadavaks ka lastele üle kogu maailma.
Jeesuse nördimus oma jüngrite tundetuse ja lühikese mälu üle ( 9:36,37), paneb meid kõiki uuesti üle vaatama omaenese käitumist lastega. Kas meie kogudustest on lapsed tegelikult ka teretulnud ning kas neil on kohta välja öelda seda mida nemad kogevad? Kas me kuulame lapsi kui neid, kellelt meil on palju õppida?
Siinkohal meenuvad mulle sõbrad, kes on pidanud vahetama kogudust, sest nende lapse häälitsemine koguduse koosolekul on põhjustanud kriitilisi märkusi. Kuidas ja kas me kogudustes toetame ning aitame lapsevanemaid sellel keerulisel usus kasvatamise teekonnal? Ja kui tunneme, et ei suuda - ehk peaksime siis pöörduma abi saamiseks mõne lastega tegeleva kristliku organisatsiooni poole?
Peale nende oluliste küsimuste suunab tänane tekst meid ka mõtisklema sügavamalt selle üle mida tähendab võtta vastu jumalariik „ kui lapsuke“? Eks ole just laste haavatavuse ja täisusalduse pärast täiskasvanute suhtes nii jubedad meie silmis kõik laste vastu sooritatud kuritööd? Sest neis hävitatakse see usaldus.
Algselt ei ole laste ellusuhtumine, otsustusprotsessid ning igapäevased suhted teiste inimestega moonutatud enesekaitsemehhanismidest, küünilisusest ega negativismist.

Võib-olla teeb tänane piiblitekst sulle haiget: ehk on kellegi käitumine pannud sind eemale hoidma Jumalast ja Jeesusest. Siiski – mõtiskle sel juhul selle Jeesuse nördimuse üle. Ning võib-olla leiad eneses usalduse sirutuda Jumala poole, kes on ja jääb ustavaks – vaatamata inimeste tegudele.