Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 1:57 - 80
Ristija Johannese sünd57Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja.
58Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli olnud temale armuline, ja nad rõõmustasid koos temaga.
59Nad tulid kaheksandal päeval lapsukest ümber lõikama ja tahtsid anda talle tema isa nime Sakarias.
60Ent tema ema kostis: "Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!"
61Nemad ütlesid talle: "Su suguvõsas pole kedagi selle nimega."
62Ja nad viipasid ta isale, et saada teada, kuidas tema tahaks last nimetada.
63Sakarias palus lauakese ning kirjutas: "Johannes on tema nimi." Ja kõik imestasid.
64Aga otsekohe läksid ta suu ja keelepaelad lahti ning ta hakkas rääkima, ülistades Jumalat.
65Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus.
66Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: "Mis saab küll sellest lapsest?" Sest Issanda käsi oli temaga.Sakariase kiituslaul67Tema isa Sakarias sai täis Püha Vaimu ja rääkis prohvetina:
68"Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse
69ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost,
70nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi -
71päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad,
72et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut,
73vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile.
74Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda
75vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.
76Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama,
Luukas jutustab kuidas kõik naabrid ja sugulased kogunesid, et aidata Eliisabetil tähistada selle väga erilise lapse sündi. Kõikide kergendus oli suur, nüüd kus Sakarias oli saanud omale poja ning pärija. Kiiresti liigub tegevus edasi ümberlõikamise ning nime andmise juurde. Ümberlõikamine oli Jumala lepingu märk oma rahvaga ja tavapäraselt valiti lapsele selline nimi, mis sidus teda vanavanemate või vanematega – Johannese puhul aga oli asi teisti. Tema pärandusena saadud päritolu ei olnud sedavõrd tähtis. Huvitava kontrastina esitletakse hiljem Jeesuse päritolu vägagi olulisena. Aga Johannese enesegi kirjeldus endast oli lihtsalt „hääl“.
Sakariase jaoks on Johannesele nime panemine võidukas tagasipöördumine kuuleka usu juurde, mille tasuna tuleb tagasi ka tema kõnevõime. Ja nüüd kasutab ta seda küsimuste ning kahtluste esitamise asemel Jumala kiitmiseks. Ja sellele järgneb teine suur kiituslaul, selles Luuka evangeeliumi loo peatükis.
On tähelepanuväärne, et Sakarias väljendab oma usku kasutades iidseid tõotusi, lepingut ning Jumala vannet ( s 68-75). Preestrina oleks tal pidanud juba ammu olema sügav veendumus neis kõikides ja võib olla et nende mainimine oma kiituselaulus on tunnuseks tõelise usu sündimise hetkest.
Ilma kahtluseta saab Johannesest Kõigekõrgema prohvet, kes toob Iisraeli meeleparanduse juurde. Aga veel palju enam saab sündima (vt s 76 - 77). Viidates Kristuse evangeeliumi ulatumisele paganateni, prohveteerib Sakarias päevatõusust, mis paneb taevase valguse paistma neile „kes elavad pimeduses“, just samal kombel kui prohveteerib Siimeon hiljem 8 2:32)
Selle kommentaari autor: Rob Willoughby