Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 12:21-36
Paasapüha söömaaja seadmine21Ja Mooses kutsus kõik Iisraeli vanemad ning ütles neile: "Minge ja võtke enestele suguvõsade kaupa talled ja tapke paasatall!
22Ja võtke iisopikimbuke, kastke kausis olevasse verre ja määrige ukse pealispuud ning mõlemat piitjalga kausis oleva verega! Ja ükski teist ärgu väljugu hommikuni oma koja uksest,
23sest Issand läheb egiptlasi nuhtlema. Aga kui ta näeb verd ukse pealispuul ja mõlemal piitjalal, siis Issand ruttab sellest uksest mööda ega lase hävitajat tulla teie kodadesse nuhtlema.
24Pidage see asi meeles: see olgu igaveseks seadluseks sinule ja su lastele!
25Ja kui te tulete maale, mille Issand teile annab, nagu ta on öelnud, siis pidage seda teenistust!
26Ja kui teie lapsed teilt küsivad: Mis teenistus see teil on?,
27siis vastake: See on paasaohver Issanda auks, kes ruttas mööda Iisraeli laste kodadest Egiptuses, kui ta nuhtles egiptlasi ja päästis meie kojad." Siis rahvas kummardas ning heitis silmili maha.
28Ja Iisraeli lapsed läksid ning tegid; nagu Issand oli Moosesele ja Aaronile käsu andnud, nõnda nad tegid.Esmasündinud surmatakse29Ja see sündis keskööl, et Issand lõi maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, aujärjel istuva vaarao esmasündinust alates kuni vangiurkas oleva vangi esmasündinuni, ja kõik kariloomade esmasündinud.
30Siis vaarao tõusis öösel üles, tema ja kõik ta sulased, ning kõik egiptlased, ja Egiptuses oli suur hädakisa, sest ei olnud ainsatki koda, kus ei olnud surnut.
31Ja ta kutsus öösel Moosese ja Aaroni ning ütles: "Võtke kätte ja minge ära mu rahva keskelt, niihästi teie kui ka Iisraeli lapsed, ja minge teenige Issandat, nagu te olete rääkinud!
32Võtke ka niihästi oma lambad ja kitsed kui veised, nagu te olete rääkinud, ja minge! Ja õnnistage ka mind!"
33Ja egiptlased käisid rahvale peale, et nad kiiresti lahkuksid maalt, sest nad ütlesid: "Me sureme kõik."
34Ja rahvas viis ära oma taigna, enne kui see oli hapnenud; neil olid nende leivakünad üleriietesse seotuina õlal.
35Ja Iisraeli lapsed olid teinud Moosese sõna järgi ning olid palunud egiptlastelt hõbe- ja kuldriistu ning riideid.
36Issand oli rahvale armu andnud egiptlaste silmis ja need nõustusid; nii nad riisusid egiptlasi.
Iisraeli lapsed olid saavutanud Egiptlaste poolehoiu ning saanud neilt palju kingitusi, kuid tekitasid nüüd nende keskel ka hirmu. Ja see annab tunnistust meelemuutusest. Kus iganes Jumala rahvas elab oma kutsumisele vastavalt, võivad nad tekitada taolisi vastuolulisis austuse/ hirmu segareaktsioone ümberkaudsete elanike hulgas.
Sama sündis ka noore Jeruusalemma kogudusega peale Ananinase ja Safiira surma. Luukas märgib ära terve rea vastuolulisi reaktsioone: keegi ei julgenud enam nendega liituda, kuigi inimesed hindasid neid väga kõrgelt; ja kõigele vaatamata hakkas ühe enam inimesi uskuma Issandasse ning lisati kogudusele ( Ap 5:1-14).
Mooses saab aru et see päästmine saab olema üks alussündmusi Iisraeli arengus. Ning Iisraeli mäletamine ei saa olema lihtsalt mingi möödunud sündmuse meenutamine, vaid pigem jätkuv Jumala lunastustegude mõjuväljas elamine. Neid sõnu lausutakse igal järgmisel paasasöömaajal. Ka minu põlvkonda kuulujad peavad mõistma ja nägema end kui neid kes pääsesid välja Egiptusest , nii nagu on kirjutatud: „ Ja sel päeval sa jutustad oma lastele“. Ning seda kõike tehakse, sellepärast mida Issand on teinud mulle „sel päeval kui ma pääsesin Egiptusest“.
Me peaksime oma päästmisele vaatama samal viisil. Kuidas meie vastame sellele vanas laulus esitatud küsimusele: „Olid seal kui mu Issand risti löödi?“ Ajalooliselt on vastus muidugi „ei“
- Jeesuse surm ning ülestõusmine olid ühekordsed sündmused mis leidsid aset 2000 aastat tagasi. Kuid kogemuslikult peaks meie vastus olema „jah“, sest Jeesuse ristilöömine ja surm ei ole meile ühekordsed, vaid ühtlasi ka ajatud sündmused, millede jagamist kogeme igapäevaselt ( Gl 2:20 „ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.“)
Selle kommentaari autor: John Fieldsend