Tänane tekst on meeleheite väljendus. Ja nii nagu laulja võime meiegi elada otsekui emotsionaalsel kiigel – teadmata iial mis tuleb järgmiseks, kus asjad ei ole nii stabiilsed nagu me sooviksime – isegi meie usk Jumalasse. Ehk on sullegi tuttav meelekindlus, mis tuleb koos hommikuvalgusega lõhkudes tükkideks öised hirmud ja pisarad? Pilt tänasest tekstist on liiga ere, et võiksime selle juures end mugavalt tunda ning mõeldes, et see on avaldus kuningalt puudutab selle ausus meid veelgi sügavamalt.
Ometi on see ka kinnitav peegeldus tunnetest, mida meiegi kogeme. Selline avatus muudab meid haavatavaks ning võib muutuda armuvahendiks ( s 8,9). Sest kui oleme ammendanud kõik oma varud tuleb meeles pidada, et me pole mitte põhja jõudnud. Vaid – me oleme jõudnud oma elu kalju juurde. Taaveti usaldus Jumala vastu peale seda kui ta on kogenud reetmist, kuritarvitamist ja suurt kurbust ( vt 2Sm 16:12) näitab meile pilti mehest, keda Jeesus kirjeldas Mt 7: 24-25 „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.“
Vaid kinni hoides Jumalast, toetudes täiesti temale jääme püsima katsumuste uputuses ning pisarates.