Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 22:39-46
Jeesus palvetab Ketsemanis39Ja Jeesus läks välja ning tuli harjumuspäraselt Õlimäele, ja jüngrid järgnesid talle.
40Ja kui ta sinna paika jõudis, siis ta ütles neile: "Palvetage, et te ei satuks kiusatusse!"
41Ta ise läks neist eemale kiviviske kaugusele, langes põlvili maha ja palvetas:
42"Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!"43[Siis ilmus talle ingel taevast teda kinnitama.
44Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks.]45Ja palvetamast tõustes tuli Jeesus oma jüngrite juurde ja leidis nad magamas kurbuse pärast.
46Ja ta ütles neile: "Miks te magate? Tõuske üles ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!"
Jeesuse jaoks tähendas ristisurma minek joomist „sellest karikast" (s 42) – viide Jumala vihale. Jeesus ei kannatanud ainult füüsilist valu, vaid ka patu eest maksmise piinu. Me ei tohi seda alahinnata. Paljude kristlastest märtrite surm on olnud piinarikas, siiski oli Jeesuse surm erinev – see tühistas patu väe. Pole ime, et ta on nii suures valus ja piinas (s 44).
Kui Jeesus seisab silmitsi surmaga ei jää jüngrid valvates palvesse oma Issanda eest, vaid nende vaim uinub ja nad pole tulevasteks sündmusteks valmis (s 45, 46). Juudas kasutab sõpruse sümbolit reetmiseks (s 48), teine jünger, unustade Jeesuse õpetuse, astub välja vägivallas (S 50). Isegi need, kes olid talle kõige lähemal, eksisid olulistel hetkedel.
Selle kommentaari autor: Amy Orr-Ewing