Rooma sõjapealik ütleb välja tõe mis on ilmne igale objektiivsele kõrvalseisjale. See oli hea mees, puhas igast süüteost. Fakt oli aga see, et nüüd oli ta surnud. Võimulolijad olid triumfeerinud üle selle, kes oli julgenud välja ütelda tõe – nii nagu kordub see ikka ja jälle ajaloos. Kui suurt kurbust võisid kogeda kõik need, kes vaikselt koduteele asusid. Jeesuse järgijatele, kes sinnamaani olid sündmuste juures tunnistajateks olnud, oli olukord rohkem kui kurb- see oli südant ja hingepurustav ahastus. Kogu nende lootus oli varisenud nagu maja maavärinas.
Ja selles kontekstis on eriti silmapaistev ning julge see mida Joosep tegi. Johannese evangeeliumist saame teada, et siiamaani oli ta olnud vaikiv jünger, kartes juudi liidrite viha
(Jh 19:38). Ometi nüüd, kus pealtnäha pole enam mingit vajadust riskida oma elu ja positsiooniga, läheb ta Pilaatuse juurde Jeesuse ihu välja nõudma. On võimalik, et hea ja õiglase mehena ( s 50) ei suutnud ta taluda äsjasündinud „õigusemõistmise“ farssi ning tal sai lihtsalt mõõte täis. Võib ka olla, et mehena „ kes ootas Jumalariigi saabumist“ (s 51) omas ta usku et mingil viisil siiski Jumal astub välja oma nime eest.
Jutustus rõhutab et Jeesus ihu hauda asetamisega ei kaasnenud mingisugust ohtu ega segadust. Ja kuna tegu oli uue hauaga ei saanud surnukeha ka kellegi teise omaga segi ajada. JA kuna Jeesust saatnud naised nägid millisesse hauda ta pandi, teadsid nad ka kohta kuhu hiljem peale Sabbatit tulla tema ihu õlidega võidma.