Eelmine lõik esitas meeleparanduse vajadust, seal näidati koguni, et Jumala armastus mõjustab meid selleks karistuse kaudu. Siin on näidatud mõned sammud meeleparanduse teel (muidugi mitte kõike meeleparandusse puutuvat).
Lõdvad käed. Pühad käed pidi tõstetama palves Jumalat teenima. Nüüd ei olnud nad lõtvunud, ja seda mitte palveteenistusest, vaid koormate kandmisest (vt s 1). Koorem ei ole tingimata patt, vaid asjatu muretsemine ja tülitegemine. Jumal pole seda meie peale pannud. Koorem väsitab meie palvekäsi, see tuleb lihtsalt ära panna.
Halvatud põlved. Need olid määratud jooksma head usu võidujooksu, kuid siis hakkas neid takerdama patt (vt s 1). Jõud kadus, jooks pidurdus. Patt röövib jõu, paneb komistama ja tuikuma. Teerajad muutuvad kõveraiks. Patt tuleb kõrvaldada! Lase ennast tervendada, uuendada, et saaksid jooksu jätkata, ja seda õiges suunas!
Rahu ja pühitsus. Me ei pea nõudma neid teistelt, vaid endalt. Saame neid aga Jumalalt, otsides Tema riiki ja selle õigust. Jumal teostab seda meis meie palve peale.
Eesavi meelsus. See väljendus jumaliku esmasünniõiguse müümises tühise ning kaduva eest. Lugegem 1Ms 25:32-33! Eesav osutas hoolimatust oma suure eesõiguse suhtes ja loobus sellest teadlikult, vandetõotusega. Seda nägi ja kuulis Jumal, Tema võttiski Eesavilt õnnistuse lootuse. Iisak poleks enam kunagi võinud õnnistada Eesavit, sest Jumal poleks seda lubanud.
Hoidugem hoorusest, rüvedusest, vihajuurtest, et mitte vahetada oma lapseseisust tühise vastu! Rahu ja pühitsust leiame ainult siis, kui neid otsime.