Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 12:18-29
Hoiatus tõrkumise eest18Teie ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei sünguse, ei pimeduse, ei raju,
19ei pasunahääle ega niisuguse kõne kõla juurde, mille kuuljad palusid, et sellele ei lisataks ühtegi sõna;
20sest nad ei suutnud kanda seda korraldust: "Kui ka loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!";
21ja see vaatepilt oli nii õudne, et Mooses ütles: "Ma olen kabuhirmus ja värisen!" -
22vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde,
23esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde,
24ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest.
25Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist.
26Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: "Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!"
27Sõnad "veel kord" näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud.
28Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega;
29sest meie Jumal on neelav tuli!
Jumalat kirjeldatakse neis salmides imelisena ning Heebrealaste kirja autor kasutab looduse majesteetlikkust et aidata meil mõista Jumala majesteetlikkust. Kui ka maailma aluse värisevad, oleme meie ikkagi kutsutud kiitma Jumalat aukartuses ja imetluses. Need kujundid suitsevatest mägedest, inglitest, nägemustest ja apokalüptilistest piltidest meenutavad meile, et Jumalat ei ole võimalik „kodustada“. Jumalat ei taltsutata ja kuigi oleme näinud Jumala palet Jeesuses Kristuses ei ole kõik meie reeglid ja väited selle kohta mida Jumal ütleb või mõtleb midagi, võrreldes selle müriseva tegelikkusega. T.S Eliot kirjutas, et inimkond ei suuda taluda liiga suures osas reaalsust ning see on omamoodi paradoks, et nii imeline ja kõikehõlmav Jumal on ühtlasi ka sel määral turvatunnet ja lohutust pakkuv.
Kui 12.peatüki esimeses pooles esitati kutse vastupidamisele, siis siin on keskendutakse tegutsemisele. Viis korda väljendab autor ühes või teises vormis „Tõuskem siis ja hakakem tegutsema“ ( s 14,15,16,25,28). Üleskutse harmooniale ja pühadusele on tugev ( s 14). „Olge valmis igasuguseks pingutuseks“ – taotlege nimetatud kvaliteete nagu hurdad ajavad taga saaki! Tagakiusamise ja sotsiaalsete raputuste keskel tekib suur kiusatus oma latt madalamale lasta, libiseda amoraalsusesse, reeta sõpru – püüdes täita vaid elu esmatasandi vajadusi.
Külastasin koos misjonigrupiga Ida-Euroopat enne kommunistliku režiimi lagunemist. Kogudustes lahutasid abikaasad teineteisest, kristlased andsid üksteist võimudele üles – lihtsalt selleks et säilitada oma töökoht, kaitsta oma lapse või saada leiba lauale. Üht meie tõlkidest, äärmiselt andekat kirurgi aeti halastamatult taga kohaliku linna politseiülema poolt. Kui kommunistlik valitsus lagunes, too politseiametnik vangistati, kuid see kirurg külastas teda, viis talle toitu, hoolitses tema perekonna eest ning võitis ta viimaks Kristusele. Minu kirurgist sõber hoolitses selle eest, et ta ei laseks Jumala armu tühja ning et mingi kibeduse juur ei kasvaks üles ( s 15). Praegustes raskustes ja lõhenemistes (mis raputavad ka kirikuid) – vajame inimesi, kes suudaksid käituda samamoodi.
Salmid 18-24 maailmad kontrastse pildi Vana ja Uue Testamendi lepingu vahel. Vana iseloomustatakse pimeduse, hirmu ja distantseerumisega; uut aga rõõmsa peo, aktsepteerimise ning jumalasuhte toimimisega Kristuse kui Vahemehe kaudu. On tähelepanuväärne, et kirja autor vaatleb heebrea kristlasi kui neid, kes on juba pärale jõudnud taevasesse Jeruusalemma – kolmel korral ütleb ta: „te olete tulnud…“ ( s 22,23). See tuleviku maa/ linn on juba kogetav reaalsus. Kui väga on vaja elada tõrjudes mistahes vormis ebajumalakummardamist, mis kuulutab et vaid olevik on tõeline - mõistes et oleme vaid sammu kaugusel igavikust,
Viimane üleskutse tegutsemisele on pühitsuslik- kutse ülistusele ja kummardamisele ( s 28-29). „Vaadakem siis et….“ te ei tõrgu kuulamast kõnelejat! ( s 25)
Selle kommentaari autor: Ron Pilkinton