Mõne salmiga jutustab Luukas loo, mis mitte ainult oma kirjelduselt pole elav, vaid milles tõusevad esile ka väga huvitavad kõrvutamised. Rahulikult magav Jeesus on kontrastiks jüngrite paanikale ja hirmule. Veelegi üllatavam on aga see, et nii raevutsev tuul ja lained tunduvad tunnistavat Jeesuse tõelist olemust, samas kui jüngrid sellest kuidagi aru ei saa.
Heebrea maailmakäsitluses oli vesi kaose asukoht, mida kontrollis ja valitses Jumal loomise algusest. Mitmed Vana Testamendi lood näitavad kuidas Jumal vallandas vete kaose taas maa peale, või hoidis kinni nende möllu et päästa oma rahvast. Siin näeme Jeesust kes oma päästvat väge kasutab jüngrite heaks. ON oluline tähele panna, et samal viisil nagu Jeesus sõitles deemoneid, sõitles ta ka tuult ja laineid. Jüngrite reaktsioon: „Kes ta on?“ ja seda siis kui nad juba olid ta tunnistanud Issandaks ( s 24) annab aimu nende hämmastavast taipamatusest eriti võrreldes loomiselementide kohese kuuletumisega!
Siit tuleneb ka Jeesuse küsimuse hoolikas sõnastus. Luukas, erinevalt Matteusest ja Markusest, kes keskenduvad jüngrite usu puudusele; rõhutab enam usu kasutamist ( s 25).
Ja kuna see lugu järgneb tähendamissõnadele Jumala Sõna kuulmisest ja selle tegemisest, paistab see usk siin eriliselt tõhutuna mille kohaselt ei käituta.
On lihtne samastuda jüngritega nende hirmus ja abituses. Vetemöll ja kaos mõjub meile erinevalt, aga Jeesuse küsimus: „ Kus on teie usk?“ viib meid kõiki ühtlasi selle taga oleva küsimuseni: „ Kes ta on?“. Ning kui lubame enesel mõista selle vastuse kogu tähendust ja tagajärgi enese jaoks – oleme ka end avanud Tema päästvale, rahustavale väele, kes vaigistab lainetemöllu.