Jumal on imeline! Uskumatu! Tõesti – ta on mitmeid hämmastavaid asju teinud minu elus. Ta on lõplikult ära pühkinud süütunde mu mineviku pärast, on korjanud kokku mu purunenud südame tükid ning teinud selle terveks. Ta on toonud mulle vabaduse, mille sarnast ma iialgi ei uskunud kogevat , turvalisuse mis on nii kindel, et võin seda peaaegu katsuda. Mul on fantastiline elu – mul on muutev isiklik suhe Temaga. Ning see kõik on maailma kõige paremini hoitud saladus. Noh, täpsemalt – minu kõige salajasem saladus… väljaarvatud ehk pühapäeva hommikuti kui mindki võib näha jumalateenistusel või mõnel muul kirikueluga seotud üritusel. Ja siis – tahan ning loodan ma et kõik kes mu lähedusse satuvad teavad ja märkavad kui suurepärane kristlane ma olen. Mu usk tundub nii reaalne, kui näiteks koguduses pannakse tähele minu ande, võimeid, teenimist, piibliuurimist ja prohvetlikke sõnavõtte – ning mulle aplodeeritakse. Aga Jeesus ütleb, et tõeline usk on hoopis midagi muud.
Salm 21 rabas mind täiega – sest Jeesus teeb oma prioriteedid üheselt selgeks. Tema perekond on need, kes kuulevad mida Jumal ütleb ning teevad siis seda mida kuulsid. Ei sõnagi andidest või võimetest või sellest kas kogudus peab mind vaimustavaks või mitte. Mitte sõnagi.
Aga mis on siis oluline? Selles lõigus ütleb Jeesus et oluline on valgus – avalikustada kõik oma elus, muuta nähtavaks nii et inimesed võiksid sellest osa saada ( s 16). Ehk tähendab see, et peaksin lõpetama püüded teistest rohkem särada pühapäeviti – kus nagunii on valgust isegi küllalt. Ja selle asemel ehk minna valgust näitama sinna kus Jeesuse valgust veel kunagi pole nähtud? On aeg vabaneda sellest ülearusest „säralülitist“