Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kl 3:1-11
Vanast ja uuest inimesest1Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel;
2mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal,
3sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas.
4Kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos temaga avalikuks kirkuses.5Surmake nüüd need liikmed, mis on maa peal: hoorus, rüvedus, kirg, kuri himu ja ahnus, mis on ebajumalateenistus.
6Nende pärast tuleb Jumala viha [sõnakuulmatute laste peale].
7Nendes käisite muiste ka teie, kui te elasite selliselt.
8Nüüd aga jätke teiegi maha see kõik: viha, raev, kurjus, teotamine, siivutud sõnad oma suust.
9Ärge valetage üksteisele, sest te olete seljast võtnud vana inimese tema tegudega
10ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt.
11Kui see sünnib, siis ei ole enam kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei umbkeelset ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikides on Kristus.
Issanda nõude vastu meie elude üle seisab täie tigedusega vaenlane meie sees, meie enesekesksus ( Gl 5:16-18). Patu olemus on läbi aegade seisnenud enesekummardamises, kuid praegusel ajal tähistatakse seda kui ülimat head. Pole ühtki teist kultuuriperioodi kus nartsistlikku elulaadi nii totaalselt õigustatakse ning samavõrra totaalselt taunitakse enesesalgamist kui ainsat teed vaimulike tervise säilitamiseks. Taolise enesekesksuse, meie „lihaliku loomuse“ ( s 5) ja meie „vana inimese“ vastu ( s 9) mõjuvad moraalsed üleskutsed sama tõhusalt kui hernepüss tuumarelva vastu. Jumala lahendus on uus loodu, uueksloodud inimesed, need kes on muudetud kogu olemuses selliseks nagu on Kristus ( 2:20, 3:1- 3). Patul ei ole enam meie üle meelevalda. Me oleme „emigreerunud teisele maale“, meil on uus pass, me elame teise seaduse all. Varustatud läbi dünaamilise ühenduse ülestõusnud Issandaga
muutub „uue inimese“ poolt viljeldav praktiline pühadus/ pühitsuselu reaalseks võimaluseks.
Kui see ei oleks võimalik, ei ootaks ega nõuaks Kristus seda meilt.
Vägivaldsena tunduv nõue oma „vana loomus koos selle patuse käitumise ning tegevusega surmata“ ( s5) tähendab sisuliselt muuta praktiline eluviis samaks, mida oleme juba praegu Kristuses. See on selle mis on juba surnud - jätkuv surmapanemine; ning selle mis on uus loodu jätkuv aktualiseerimine. Igapäevane enesekesksusest lahtiütlemine võib mõnele tunduda sügava, võib-olla isegi üleloomuliku keskme nihutamisena – eneselt Kristusele; see on nagu liikumine hämarast ja klaustrofoobilisest maailmast maailma mis on täie elu ning ruumi Kristuses. Tema on selle meile võimalikuks teinud, meie sees teostanud – nii elagem siis sellist elu kogu väega mida saame ühendusest temaga! See erakordne muutus on kasvaval määral võimalik ( s10) kui me vaid nihutame raskuskeskme „väljas olemiselt“ omaenese egost ja keskmest „eemal olemisele“. Tehkem siis nii!
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon