Olles lugenud Pauluse kirjeldust Kristusest kui meie kosmilisest Issandast, tekib ootus et apostel nüüd keeraks süüdet ning lennutaks meid kõrgematesse sfääridesse – sinna kus meile muutub kättesaadavaks vaimulik vägi, koos kõikide imede ning tunnustähtedega mis kuuluvad Jumala valitud rahvaks olemise juurde ( s12). Selle asemel suunab apostel meid aga pühenduma vägagi maisele käitumisviisi „tavalisusele“ ( s 12-14): kohelda üksteist heldelt ning toetavalt, kannatlikult, alandlikult ja sooja kaasatundmisega. Teisisõnu- meie elust peab kiirgama tegutsev armastus – see peab muutma inimsuhted toimivaiks ning vabastama osaduse meie vahele. Kas olete kusagil kohanud paremat visandit kristlikust osadusest kui tänase teksti „püha normaalsus“?
Oma meediast läbi-imbunud ühiskonnas on meil saanud tavaks ületähtsustada ebatavalist, glamuurset ning erakordset ning mitte pöörata tähelepanu sellele, mis on tagasihoidlik, varjatud ning tavaline – mis on tegelikult see kuidas enamik meist elab. Üks Lõuna Yorkshire pastor kirjeldab elu ning teenimist oma piirkonnas kui sellist mis on rajatud soojadele hoolivatele suhetele ning „ elulaadi mis oma ulatuses ning väljenduses on tõeliselt väike, eriti ajastu taustal mil tähtsustatakse vaid suurt plaani ja draamat… ometi oma kogukonnas oleme avastanud, et kasvamine ning edasiminek ei tule sugugi suurest ja dramaatilisest… pigem on madalale hoiduv kuid püsiv vaimulaad see, mis inimesi tõeliselt jõustab.“
Nii tundub, et mingi erilise kristliku elustiili väljakujundamise vaeva asemel oleks tarvis lubada „Kristuse rahul“ ( s 15) – mis tuleb sõnakuulelikkusest talle – juhtida ning koordineerida meie tulevikku. See aga eeldab vaimulikku intelligentsust ning tundlikkust – ning seepärast „Kristuse sõna elagu teie keskel rohkesti“ ( s 16). Siin viidatakse koguduse kui kristliku kogukonna igapäevasele „ilule“ – mis tuleb jätkuvast Pühakirja lugemisest, selle üle mõtisklemisest, tehtud avastuste jagamisest üksteisega ning selle läbi Kristuse valitsuse kinnistamist argielu üle ( s 17).