Tihti võib usuteel algajaid kuulda ütlemas: „Ma ei tea, kuidas õigesti palvetada!“ või „Ma ei oska nii ilusti palvetada, kui peaks!“.
Võib-olla oli ka jüngritel arvamus, et palvetamiseks peab oskama mingit erilist ilukõnet – miks muidu selline soov ( s1)? Võime arvata, et nad ootasid, Jeesuselt midagi üllast ja suursugust. Kuid Õpetaja käskis neil Jumala poole pöörduda lihtsalt: „Isa!“ Jeesus lausa keelas jüngreid lobiseda nagu paganad ( vt Mt 6:7). Tõepoolest, meie taevane Isa ei vaja mingeid paljusõnalisi ilukõnesid vaid pöördumist Tema poole lihtsalt ja usaldavalt, kuid kogu südamest.
Järgmine fraas: „Pühitsetud olgu Sinu nimi, „ oli juutidele tavaline austav kõnetamisviis, mille sisule ehk sageli ei mõeldudki. Miks Jeesus siin seda nimetab on märk sellest, et see ei ole lihtsalt üks tähtsusetu käibefraas. Inimene kes ütleb selle soovi palves Jumalale, ei peaks seda tegema muidu kui vaid sügava aukartusega Jumala pühaduse ees- sest kes peaks siis Jumala nime pühitsema kui mitte eelkõige palvetaja ise! Sama lugu on salmi lõpulausegagi: kõigepealt ja alati tulgu Jumala riik minu südamesse!
Salmis 3 kõneldakse leivast. Tol ajal oli Juudamaal ühepäevaseks äraelamiseks vaja nelja leiba. Tundub, et Jeesus just sellest räägibki, mitte mingist delikatessist, milleta inimene kindlasti hästi läbi saab.
Nüüd jõuame ehk kõige raskema osa juurde palvest ( s 4) ning siit on palju õppida. Mõnedes kreekakeelsetes käsikirjades on seda mõtet väljendatud hoopis teisiti: anna mulle nüüd mu patud andeks, sest mina olen juba andeks andnud oma võlglastele! Siin on suur vahe.
Niisiis ei ole see palve nagu kombetäitmiseks öeldav luuletus. Jeesus annab siin meile kokkuvõtva palve, mis väljendab inimese tähtsamaid vajadusi.