Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 13:1-9
Tähendamissõna viljatust viigipuust1Samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega.
2Ja Jeesus ütles neile vastuseks: "Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud?
3Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.
4Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad?
5Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti."6Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: "Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud.
7Siis ta ütles viinamäe aednikule: "Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?"
8Aga aednik vastas: "Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen,
9ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!""
Enamikule meist meeldib osaleda heas teoloogilises arutelus ning tegeleda piiblitõlgenduse peensustega. Isegi meie endi evangelikaalse kogukonna sees, kus põhimõtteliselt nõustume, et pühakiri on inspireeritud, lubame tõlgenduserinevustel tõmmata endid elavasse ja teinekord tulistesse vestlustesse. Hea, kui meie otsing suurema mõistmise järgi paneb meid paremini reageerima Jumala käele meie peal, kuid asetame endid liiga kergekäeliselt Pühakirja kohtunikuks selle asemel, et panna oma elu Piibli pideva meeleparanduse ja uue elu kutse alla. Meie elustiilis peab olema kesksel kohal meeleparandus kui pidev südame ja meele muutus, mis viib jätkuvasse elu joondamisse Püha Vaimu juhtimise järgi. Teame, et meeleparandus ei lõppe pöördumisega.Võime olla valmis ning oodata, et Jumal distsiplineerib meid, kui läheme Tema teelt kõrvale. (1 Hb 12:8) Kui aga oleme tõeliselt tundlikud oma seisukorra suhtes, siis ei puudu südamest tulev meeleparandus ka Jumala õnnistuste eest tänamise keskelt. (2 Rm 2:4) Kuidas oleksid sina Peetruse asemel reageerinud, kui Issand andis talle ülirikkaliku kalasaagi? Arvan, et mina oleksin rabatud ja tänulik.Oleksin teinud kindlaks, et Jeesusel on püsiv kutse minu meeskonda. Aga kas see oleks juhtinud mind, nagu Peetrust, väga selgele patususe tunnetamisele? Peetruse jaoks juhtis uus arusaam sellest, kes Jeesus on ka uude mõistmisesse sellest, kes tema on - patune, kes ei ole väärt Jumala armu, kuid kellele on osaks saanud suurim õnnistus.
Selle kommentaari autor: Fieldsend