Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 3:19-25
Seaduse otstarve19Milleks siis Seadus? See on üleastumiste pärast juurde lisatud, kuni tuleb sugu, kelle kohta oli antud tõotus, ja see on seatud inglite kaudu vahendaja käe läbi.
20Üksainus ei vaja vahendajat, Jumal on ju üks.21Kas Seadus on siis Jumala tõotuse vastu? Ei mingil juhul! Sest vaid siis, kui oleks antud seadus, mis suudab teha elavaks, tuleks õigus tõepoolest seadusest.
22Kuid Pühakiri on kõik oleva allutanud patule, et tõotus antaks neile, kes usuvad, usust Jeesusesse Kristusesse.23Aga enne usu tulekut me olime Seaduse valve alla suletud kuni usu ilmumiseni tulevikus.
24Nõnda siis on Seadus olnud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust.
25Aga et usk on tulnud, siis me ei ole enam kasvataja meelevalla all.
Pöördudes tagasi Aabrahami kui näite poole, toob Paulus esile järgmised argumendid seaduse iseloomu kohta. Kõigepealt – kui tõotus on antud ühele seemnele –ei saa olla mitut erinevat täideviimise teed. Ja selleks tõotuse täideviijaks sai Jeesus, mitte käsuseadus. Teiseks: seadus ise tuli hiljem ning seetõttu ei tohi seda ära segada Jumala eelneva tõotusega mis oli rajatud usaldusele; samuti ei saa hiljem tulnud seadus seda annulleerida.
Aga milleks siis seadus? See oli antud ajutise tööriistana mis pidi „piirdena ümbritsema“ Jumala rahvast kuni aeg sai täis ja Jumala tõotus täideti lõplikult Jeesuses. Mitte seadus ei ole see mis vastandub tõotustele. Seadus lihtsalt ei saa olla nende täitjaks.*
Ainult Jeesus ning tema antud Püha Vaim saab Jumala elu meis esile tuua.
Sellel aga on suur tähendus. Väljarändamisest alates on Seadusel olnud Iisraeli keskel identiteeti rajav tähendus. Ja kui Paulusel on õigus, siis juut olemine enam ei loe. Ning see on juba väga karm sõna neile, kelle elu ning suhe Jumalaga oligi rajatud sellisele Seaduse poolt piiritletud identiteedile. Ometi on Jeesuse sõna selge. Kui Jeesus on see kes täidab Jumala tõotuse, siis usaldus ning usk temasse on asendanud Seaduse järgimise. Aga kui seaduse järgimine lõpeb siis see eraldusjoon mis lõi seni inimkonna kaheks, eraldades juudi kreeklasest, mehe naisest – ei ole enam järgitav, pädev. Sest nüüdsest tähendab Jeesusele kuulumine sama mis olla Aabrahami järeltulija. ( Ef 2:11-22; Mt 8:11)
Suur osa kannatustest ja lahknemistest kirstlaste keskel saab alguse identiteedist ning sellest staatusest, mis meie meelest teeb meid paremaks teistest. Kristuses aga on lõppenud igasugune selline mõtteviis. Sealhulgas ka uhkus nt mingisse konfessiooni kuulumise üle: „ Issand, tänan sind, et ma ei ole nagu need….“
Temas oleme me üks ja see on maailma ainus lootus: uueks saanud inimkond, mille keskmes on Teeniv Kuningas.
* Habakuk 1:2-4 „Kui kaua, Issand, pean ma appi hüüdma, ilma et sa kuuleksid? Või sulle kisendama vägivalla pärast, ilma et sa aitaksid? Miks sa lased mind näha nurjatust ja vaatad ise seda õnnetust pealt? Hävitus ja vägivald on mu ees – on tulnud riid ja tõusnud tüli. Seepärast on Seadus jõuetu ja õigus ei tule iial esile. Sest õel piirab õiget – nõnda tekib väänatud õigus.“
Selle kommentaari autor: Rick Watts