Kui me loeme selliseid kirjakohti nagu see siin ja järgmine, siis peame meeles pidama, et Paulust õpetas rabi, kes oli skolastiliste (mõistuslike, ratsionaalsete) meetodite ekspert rabide koolkonnas. Paulus kasutas väitlemise ja tõestamise meetodit, mis on juutide jaoks täiesti veenev, ükskõik kui raske meil seda mõista oleks.

Pauluse eesmärk on näidata armu valitsemist Seaduse üle. Ta alustab selle näitamisega, et armu tee on vanem kui käsu tee. Paulus jätkab tõestamist: kui leping on kinnitatud, ei saa seda muuta ega midagi enam lisada (s 15). Seega hilisem Seadus ei tühista varasemat usuteed.

Rabidele meeldis kasutada argumente, mis sõltusid üksikute sõnade tõlgendustest. Nad võisid terve teoloogia rajada ühele sõnale. Paulus võtab samuti ühe sõna Aabrahami loost ja rajab oma argumendid sellele. 1Ms 17:7, 8 ütleb Jumal Aabrahamile: ”Ma teen lepingu enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel...” Oma pärandi kohta ütleb Jumal:”Ja ma annan sinule ja sinu soole pärast sind selle maa...”. Otsetõlge on mitte sugu, vaid seeme. Pauluse väide on, et sõna “seeme” kasutatakse ainsuses – seega Jumala tõotus ei viita suurele rahvahulgale, vaid üksikisikule (s 16).

Paulus väidab, et see üks, kelles leping teostus, oli Jeesus Kristus. Järelikult tee rahuni Jumalaga on see usutee, mida käis Aabraham (s 18). Me peame käima sama teed, uskudes Jeesusesse Kristusesse, kelles täitus Aabrahamile antud tõotus (vt s 14).

Pauluse eesmärk on näidata armu valitsemist Seaduse üle.