Paulus imestab, et galaatlased, saanud kätte viimaks selle erakordse tõotuse, ikka veel igatsevad elu käsuseaduse kuulekuse all. „Kuidas te pöördute jälle nõrkade ja viletsate algjõudude poole?“ küsib ta 9.salmis, pidades silmas just käsuseadust. Pauluse sõnastus on šokeeriv, aga ta mõtleski seda nii.
Sest vaata, oli aeg kus meie olime need äratõugatud, kõige vähemad – mitte paremad orjadest ning ootasime täisealiseni küpsemist õpetajate distsipliini all. Aga nüüd on kõik muutunud. Kristuse tõttu – me ei ole enam orjad, nüüd oleme Jumala adopteeritud lapsed ning tema pärijad! Nüüd on meie päralt uueks loodud universumi tõotus; igavene elu ning elu Vaimus ei ole meie jaoks enam paljas teoloogiline mõiste, vaid tegelik, ehtne kogemus Jumala Isa ligiolekust. On täiesti mõeldamatu see kõik jätta ja tagasi minna!
Kummalisel kombel aga on tagasiminek kiusatus paljude jaoks ka täna. Millegipärast peetakse vaimulikumaks ja tõhusamaks järgida erinevaid erilisi reeglistikke – mõned neist pärinevad Iisraeli loost, teised mitte – aga nad kõik on kantud väärast vaimsusest ja soovist omada kindlat märki Jumala äravalimise kohta. Sellise pürgimuse suund on absoluutselt vale, ning palju hullem just seetõttu, et asetab küsimuse alla Jumala enese poolt tehtud teo. Tõelise Jumalast valitu tunnuseks on kogu südamest tulev kiindumus ning sisemine igatsus mis sirutub instinktiivselt Isa poole.
Enamik kristlasi on kogenud kahtluse hetki oma suhtes Jumalaga. Ja kui see hetk tuleb, on hea eneselt küsida lausa lapselikus naiivsuses: kas ma oma südame põhjas tegelikult armastan Jumalat? Ning ilma eranditeta on see vastus jah – just nii nagu meile on tõotatud, vaatamata sellele, kui nõrgalt see ka kostab.