Võib tunduda kummaline leida taoline isiklik ja intiimne palve keset teoloogilist diskussiooni. Kuid mitte neile, kes Paulust lähemalt tunnevad. Jeesuse tundmine tema jaoks on sügavalt seotud inimsuhetega ning sellest tulenevalt ka tema arvukad soojad sõprussuhted erinevate kogudustega.
Vaatamata tema muudele põhjustele galaatlasi manitseda, võime olla kindlad, et nendevahelised suhted ei olnud tavaliselt nii pingelised kui sellel hetkel. Aga mis oli põhjustanud selle, et kaastundlik vastuvõtlikkus oli muutunud külmaks kahtluseks?
Sissetunginud juudistajad mitte ainult ei mõistnud evageeliumi, vaid nad olid seda ka tugevalt lahjendanud tulenevalt oma meeleheitlikust vajadusest lipitsemise ja kiituse järele. Ja selle saavutamiseks oli neil vaja Paulust maha teha. Tegelikult pole see üllatav. Kui keegi on mõistnud armu ning usalduse sõnumit, siis tema jaoks muutub igasugune pürgimine staatuse või identiteedi järele ( ning eriti veel käsuseadusele toetudes) absurdseks. Sest mis võib ületada Kristuse pärija olemise? Kuid kui kõik sõltub inimese eneseesitlusoskusest, on asjad hoopis teised. Sellepärast on tegelikult huvitav jälgida, kuidas need Jeesuse näilised järgijad, olles üdini veendunud et sooritus on kõige asja võti, on nii hirmsasti mures oma staatuse pärast ning peaaegu hukkuma jüngritenäljas. Miks? Aga kuidas muidu, kui mitte lojaalsete järgijate toel, kinnitada oma kõikuvat usku ning tõestada et sul on õigus olnud? Kontrastina Paulusele, kes ilmutab peaaegu emalikku hoolt oma Galaatia koguduse „laste“ vastu, on taolised inimesed mures mitte teiste vaid ainuüksi enese heaolu pärast.
Ärge langege nende „heade sõnumite“ lõksu! Vältige seda nagu katku! Selle asemel, otsige neid, kes on tulnud teid teenima mitte laskma ennast teenida.