Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 3:8-24
Aadam ja Eeva8Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele.
9Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?"
10Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära."
11Siis ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?"
12Ja Aadam vastas: "Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin."
13Ja Issand Jumal küsis naiselt: "Miks sa seda tegid?" Ja naine vastas: "Madu pettis mind, ja ma sõin."
14Siis Issand Jumal ütles maole:
"Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja!
15Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad."
16Naisele ta ütles: "Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle."
17Aga Aadamale ta ütles: "Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!
18Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!
19Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!" 20Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta sai kõigi elavate emaks.
21Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga.
22Ja Issand Jumal ütles: "Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!"
23Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud.
24Ja ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.
Madu suutis Aadama ja Eeva muuta rahulolematuks Jumala töötegijatena ning sisendas neisse pürgimuse saada ise enese isandaiks. Nii olid nad sõnakuulmatud Jumalale ning söid keelatud puu vilja. Alguses tundus, et maol oligi õigus. Hoolimata Jumala ähvardusest ( 2:17) ei surnud inimene kohe, vähemalt mitte füüsiliselt. Samas osutab see et Piiblis mõistetakse surma palju laiemalt kui vaid füüsilist surelikkust. Surnud olla tähendab ka et inimene ei saa olla suhtes Jumalaga, kõige elu allikaga. Ja nii oligi et kui Mooses pakkus Iisraeli rahvale lepingusuhet Jumalaga siis tegelikult tegi ta neile elu ja surma valiku pakkumise.
Tänane lugu ei anna meile vastust kurja originaalse allika kohta. Aga on oluline märgata, et madu oli ka loodute hulgast (s2), mitte mingi teine jumal. Ning looduna oli ka tema viimselt täiesti Looja Jumala kontrolli ja valitsemise all.
Tänane lugu pakub meile aga väga olulise sissevaate selles osas mis on inimese paljude probleemide allikaks. Sel hetkel kui Aadam ja Eeva patustasid – surid nad oma jumalasuhte mõistes – nende suhe Jumalaga sai katki lõigatud. Ning selle asemel et Tema ligiolu nautida, peitsid nad end Jumala ees hirmu tundes. Just sellest lõhutud suhtest saavad alguse ka mitme meie psühholoogilised probleemid ( korraga tundis nii Aadam kui Eeva end omaenese nahas/ olemuses ebamugavalt), ka sotsiaalsed probleemid (Aadam süüdistas Eevat, ning nende suhet hakkas märgistama konflikt – s 16); ning samuti ka meie ökoloogilised probleemid ( maa neeti s 17). Eriliselt vaevarohkeks muutus aga töötegemine. Jumala eesmärk oli aga taastada harmoonia ning hävitatu loodus Kristuse kaudu ( Kl 1:20 „ja lepitada tema läbi enesega kõik, niihästi maapealsed kui taevalised, tehes rahu tema ristivere läbi.“). Ja et Kristus on enesega kaasa toonud uue loodu, peaksime meie selle leidma ning rakendama reaalsuses oma praegustes töödes.
Selle kommentaari autor: Ernest Lucas