Jumala riigis on seatud nii, et igaühel on oma amet. Niisamuti on see ka meil maa peal. Mõni peab olema põllumees ja mõni õpetaja või arst, aga mõni ehk hoopis piirivalvur. Mida arenenum on riik, seda keerukam on infrastruktuur. Selliselt jaotunud ühiskond vajab aga inimesi, kes jälgiksid, et kogu see süsteem toimiks. Ülemused on vajalikud. Hierarhia olemasolu on jumalik printsiip. Jumal on korra Jumal. Seda on Ta ilmutanud ka meile, inimestele. Sõnakuulmatust on Piiblis kõrvutatud koguni nõidumisega (1Sm 15:23 "Sest vastupanu on otsekui nõiduse patt, tõrksus ebajumalate ja teeravite teenistus. Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu"), ustavust seevastu aga väärtustatakse, seda ka maistes asjades (Lk 16:10-12 "Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus, ja kes on ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka paljus. Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib teie kätte usaldada tõelist? Ja kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie oma?").

Mida rohkem perekonnas ja ühiskonnas üksteisega arvestatakse, mida täpsemalt iga inimene oma osa täidab, seda parema ja täiuslikuma tulemuseni jõutakse. Masin ei saa ju töötada, kui hammasrattad ei haaku või isegi üksteisele vastu töötavad. Kogu ühiskond põhineb kokkulepetel, aga kui need tühistada, leiaksime end taas küünlavalgel ja igaüks rügaks omaenese põllulapil tööd teha.

Kui seda kirjakohta lugeda selle kirjutatud kontekstist väljaspool - võib jääda mulje, nagu Paulus õhutaks tingimusteta ustavust ükskõik millisele valitsusele või võimule. Kuid mitmed kristlased juba apostlite eluajast saadik on silmitsi seisnud probleemiga kuidas käituda ühiskonnas valitseva võimuga, mis on ilmselges vastuolus Jumala seadustega. Kuigi kõik inimlik autoriteet ja võim on antud Jumala poolt - ei tähenda see kindalsti mitte seda, nagu Jumal kiidaks heaks või oleks nõus selliste juhtide tegevusega nagu nt Nero, Hitler, Mao või Stalin. Salm 4 rõhutab kaks korda - et need, kellele on antud võim, on ka Jumala ees vastutavad selle kasutamise eest, kuna Jumal on selle neile andnud.

On olemas erakordseid olukordi, kus me kristlastena peame asetama oma lojaalsuse Jumala ees kõrgemale kohale kui oma alistumise inimlikele autoriteetidele (Ap 5:29 "Peetrus ja teised apostlid kostsid: "Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.").Me oleme kutsutud kurjale vastu seisma (Rm 12:21 "Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!").

Ning väljaspool erakordseid olukordi - on meile kristlastena antud käsk täita seadust ja toetada ning respekteerida kõiki neid, kes meie riigis täidavad valitsusülesandeid, ning nende eest ka palvetada (1Tm 2:1-2 "Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses.").

Et riik saaks korralikult funktsioneerida, peame andma omapoolse panuse, sealhulgas ka makse maksma. Kui kõik täidaksid oma kohust korralikult, oleks meil varsti ideaalriik, kus puuduks kuritegevus (see on ju otsene seaduste rikkumine). Mõned ütlevad, et võime petta riiki, kui riik petab meid. Kuid ajal, mil see kiri kirjutati, oli riik samuti ülekohtune. Juudamaa oli Rooma impeeriumi võimu all, maksukogujad omakasu peal väljas ja inimesed vaesed. Ometi käsib Paulus neil ustavad olla. Kurje isandaid tuleb teenida samuti kui häid (1Pt 2:18-20 "Alistuge täie aukartusega peremeestele, mitte üksnes headele ja leebetele, vaid ka tujukatele. Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütult. Sest mis kuulsus see on, kui teid süü pärast pekstakse ja teie seda peate taluma? Aga kui te head tehes ja kannatades talute peksu, siis on see arm Jumalalt."). Kuid Jumalast loobumise käsku ei tohi kunagi täita, ükskõik kes selle ka annaks. Jumal on tõeline kuningas kõigi ja kõige üle.