Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 5,1-11
Hananiase ja Safiira juhtum1Aga keegi mees, Hananias nimi, oli koos oma naise Safiiraga müünud omandi
2ja osa saadud rahast naise teades kõrvale toimetanud, ja osa ta tõi ja pani apostlite jalgade ette.
3Siis ütles Peetrus: "Hananias, mispärast on saatan vallanud su südame, et sa valetasid Pühale Vaimule ja toimetasid kõrvale osa maatüki eest saadud rahast?
4Eks see sinu käes olles olnud su oma ja müüdunagi sinu meelevallas? Mispärast sa oled selle ette võtnud oma südames? Sa ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale."
5Neid sõnu kuuldes langes Hananias maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid.
6Noormehed aga tõusid ja mässisid ta linasse, kandsid välja ja matsid maha.7Umbes kolme tunni pärast juhtus, et tema naine tuli sisse ega teadnud, mis oli sündinud.
8Peetrus küsis temalt: "Ütle mulle, kas te müüsite maatüki sellise hinnaga?" Tema ütles: "Jah, selle hinnaga."
9Peetrus ütles nüüd talle: "Mispärast te olete ühte nõusse heitnud, et Issanda Vaimu kiusata? Ennäe, nende jalad, kes su mehe on matnud, on ukse taga ja nad kannavad välja sinugi."
10Otsekohe kukkus naine tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noormehed sisse tulid, leidsid nad ta surnud olevat ning kandsid ta välja ja matsid ta tema mehe kõrvale.
11Ja suur kartus tuli terve koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid.Apostlid teevad imetegusid12Apostlite käte läbi sündis palju tunnustähti ja imetegusid rahva seas, ja nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni sammaskäigus.
13Ehkki muudest inimestest ei söandanud keegi nendega lähedalt suhelda, pidas rahvas neist suurt lugu.
14Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse, suurel hulgal nii mehi kui naisi,
15nii et nad kandsid ka haigeid tänavatele ning panid need kanderaamidele ja vooditele, et Peetruse möödudes kas või tema varigi langeks mõne peale neist.
16Ka Jeruusalemma ümbruse linnade rahvas tuli kokku, tuues haigeid ja rüvedatest vaimudest vaevatuid, kes kõik said terveks.Apostlid vahistatakse uuesti17Aga ülempreester ja kõik ta kaaslased, saduseride erakond, muutusid kadedaks
18ja pistsid oma käed apostlite külge ning panid nad üldvanglasse.
19Issanda ingel avas aga öösel vangimaja uksed, viis nad välja ja ütles:
20"Minge, seiske ja kõnelge rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!"
21Kui apostlid seda olid kuulnud, tulid nad koidu ajal pühakotta ja hakkasid õpetama.Aga kui ülempreester ja tema kaaslased pärale jõudsid, kutsusid nad kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli rahva vanemad ning läkitasid kohtuteenrid vangimajja apostleid ära tooma.
22Kui need nüüd pärale jõudsid, ei leidnud nad apostleid vanglast. Nad pöördusid tagasi ja teatasid:
23"Me leidsime vangimaja küll täiesti kindlalt lukustatuna ja valvurid ustel seismas, aga kui me ukse avasime, ei leidnud seest kedagi."
24Neid sõnumeid kuuldes olid templipealik ja ülempreestrid nõutud - mis küll võis juhtuda?
25Siis aga saabus keegi, kes teatas neile: "Ennäe, mehed, kelle teie panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!"
26Siis läks templipealik sulastega kaasa ja tõi apostlid ära; aga mitte vägisi, sest nad kartsid, et muidu rahvas viskab nad kividega surnuks.27Nad tõid siis apostlid ning panid seisma Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt:
28"Eks me ole teid rangelt keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma oma õpetusega täitnud ja tahate selle inimese vere tuua meie peale!"29Peetrus ja teised apostlid kostsid: "Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.
30Meie isade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle teie olete tapnud, riputades ta ristipuu külge.
31Jumal on just tema oma parema käega ülendanud Juhiks ja Päästjaks, andma Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist.
32Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad."33Kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad tahtsid apostlid hukata.
34Siis aga tõusis Suurkohtus üles üks variser, Gamaliel nimi, Moosese Seaduse õpetaja, keda kogu rahvas hindas, käskis mehed natukeseks ajaks välja viia
35ning ütles Suurkohtu liikmetele: "Iisraeli mehed, olge ettevaatlikud nende inimestega, mida te ka tahate teha!
36Sest hiljaaegu tõusis Teudas, öeldes enese kellegi olevat, ja tema poole kaldus arvult ligi nelisada meest. Ta hukati ja kõik tema pooldajad hajutati ning neist ei jäänud midagi järele.
37Pärast teda tõusis rahvaloenduspäevil üles galilealane Juudas ja ahvatles rahva enese järel ära taganema. Temagi hukkus ja kõik tema pooldajad pillutati laiali.
38Ja nüüd ma ütlen teile: Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla - sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja,
39aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada -, et teist ei saaks sõdijaid Jumala enese vastu!" Nad võtsidki teda kuulda
40ja kutsusid apostlid sisse, peksid neid ja keelasid neil rääkida Jeesuse nimel ning lasksid nad vabaks.
41Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast.
42Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast ja kuulutamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest.
Juba Vana Testamendi päevist näeme, et mida lähemal oli rahvas või üksikisik Jumalale, seda teravamana ilmnes iga väikseimgi üleastumine. Sama võib öelda ka Uue Testamendi koguduse kohta.
Apostlite aja algkogudus on võrreldav iisraeli rahvaga nende kõrbetee alguses, kui nad äsja olid pääsenud Egiptusest ja saanud käsuseaduse ning templiteenistuse. Iga plekk ja ebakõla kutsusid esile Jumala meelepaha. Nii ka meie kirjakohas. Kogudus, Kristuse ihu, oli alles äsja (nelipühapäeval) sündinud. Ta oli puhas, täis püha jumalakartust. Jumal elas sõna otseses mõttes nende keskel. Algkogudusliku eluviisi märksõnadeks oli jagatud elu (s 32) ning Jumala väe ja armu ligiolu (s 33).
Nüüd aga ilmnes esimene patt koguduse elus. Hananias ja Safiira õõnestavad nii koguduses erakordsena toimivat elujagamust kui ka armu mis sellise eluviisi võimaldas. Nemad elavad iseenesele ning nende and on teesklus, silmakirjalikkuse ilming - nähtus mida Jumal kõigest südamest vihkab. Lisaks oli selles ka ilmne kasuahnus. Nende toimimine, mis oli täielikus vastuolus koguduse poolt valitud suunaga, tähendas tegelikult Jumala armu ärasalgamist ning Jumala väe eitamist. On raske ette kujutada veel ohtlikumat teguviisi. Peame mõistma, et ende karistus ei olnud Peetruselt, vaid see oli Jumala kohtuotsus.
Esinedes täisohvri toojatena nagu kõik teised senini, olid nad osa vara müügihinnast kõrvaldanud ja tõid niiviisi pooliku ohvri täie pähe. Seda tegid nad ettekavatsetult, ja Peetrus mõistis Vaimu ilmutuse kaudu, et see nõu oli saatanast. Peidetud patt oli aga Jumala silmis nii kaalukas, et sellest piisas surmaotsuseks. Terve varanduse andmine ei olnud pealesunnitud, vaid vabatahtlik. Müügiraha oli ikkagi omanike oma ja nad oleksid võinud annetada vaid osa. Nii oli tegemist teadliku patuga. Sellepärast oligi karistus nii ilmselge ja vahetu ja selgeks märgiks, et Jumal ei salli sellist meelsust.
Meile ei ole antud teada, mis tolles sündmuses tegelikult juhtus, aga võime näha, et Jumala tahte eiramine ning tema koguduse õõnestamine toob kaasa väga tõsised ning ohtlikud tagajärjed.
Selle kommentaari autor: APÜ